Oled midagi teinud ka vahepeal?

Kuule, jaa, olen küll. Postitanud pole miskit lihtsalt, nagu ma just aru sain.
Peale jõulutralli olen siin enam-vähem samaviisi edasi triivinud – pildistamised, meigid, koer, pildistamised, koer, meigid, koer… Noh, niiviisi. Mood ajakirjaga käin ikka tänavastiili ning moeloojaid ja muid tuntud loomeinimesi pildistamas ja kodustuudiost käib ka paras ports nägusid läbi ja… Tegelen siin veel ühe vahva projektiga, mille tarbeks lihtsalt nädalas paar korda pool päeva süüa teen ja tehtust pilte teen, aga sellest juba varsti täpsemalt. Hetkel olen kuidagi sellises hästi toredas perioodis, mil töö ja vaba aja suhe on paika loksunud täpselt nii toredasti, et koeraga umbes 8 korda päevas õues jalutamiseks ikka jaksu jätkub. See selleks. Siin aga siis mõni viimase kuu jäädvustustest:

Nii lahe oli vahelduseks ka meesterahvast portreefotosid teha:

Claudia oli minu juures ka varem käinud, mis teeb temast lausa püsikliendi. Yay!

Sirli tuli sünnipäeva puhul jumestusse ja pildistama. Milline kaunis särav naine!

Jumestaja Ellen oli minu kaamera ees ajakirjas Mood ilmuva persooniloo tarbeks.

Eddiest teen igapäevaselt ikka sama hooga pilte edasi…

…nii fotosid kui ka joonistusi.

Ja kuna keegi mind eriti ei pildista, siis tegin taimeriga selfie-sid ka!

SUUR JÕULUSESSIOONIDE GALERII

Teate, ma ei oska peale seda jõulumöllu öelda muud, kui lihtsalt ohata. OEH. Nii ütlengi. Kui ma novembri lõpus mõtlesin, et võiks ka detsembris selle jõulunurga püsti panna, et ehk mõni on huvitatud, polnud mul aimugi, mis mind ees ootab. Kui mõned teised fotograafid olid novembris juba oma jõulunurkades kaamerad käes kliente vastu võtmas, olin mina alles arvamusel, et mina küll selle hullusega kaasa ei lähe. Võta aga näpust! 10. detsembri õhtuks sai minu ja Asso oma kätega paari päevaga ehitatud hubane seinake koos muu krõbiseva-krabisevaga püsti, reklaampostitus sotsiaalmeediasse üles ja üle jäi ainult paaniliselt kalendrit nimedega täitma hakata. Mis te arvate, kui kaua aega kulus, mil pidin juba esimestele hakkama vastama, et kõik ajad on täis? 2 päeva? 3 päeva? Ei. 15 tundi. 15 TUNDI. Kuna käin kõigi oma hobide kõrvalt Creatly’s tööl ning varasemast oli juba muid töidki kalendris kirjas, pidin ma kuskile lihtsalt piiri panema, et ma päris hulluks ei läheks. Hea oli, et piir ette sai, sest vaimselt ja füüsiliselt olin ma vahepeal tõesti ääre peal. Täitsin oma päevad nii ära, et ühel ööl ei suutnud ma hästi magada, sest ärkasin iga tunni tagant hirmuga üles, sest nägin unes, et kohe-kohe hakkab jõulusessioon või midagi on katki või valesti või mingi klient karjub mu peale, sest ma hilinesin. See polnud aga veel kõige hullem. Teisel nädalal jäin ma nii haigeks, et peale palaviku ja kohutava nohu kukkusin ma ühel fotosessioonil kliendi elutoas lihtsalt kokku. Ei, ei midagi hullu. Olin ilmselt midagi halba söönud ja kõhuvalu peale pidi keha hetkeks restardi tegema – on ennegi juhtunud.
Nüüd on aga see jõuluperiood läbi. Kui nii saab öelda, muidugi, sest mitmete huviliste soovil jääb jõulunurgake üles ka jaanuariks, mil siis VAIKSELT samamoodi edasi kütan. Aga puhkan ka! Sain vahepeal õnneks paar päeva maal olla ja terviski on nüüdseks heas seisus. Hetkel töötlen selle aasta viimaste fotosessioonide pilte ning homme on juba jälle reede. Minu jaoks on see aastavahetuse periood alati aasta pikim pidu, sest igal nädalavahetusel toimub midagi – kõigepeal on jõululaupäev, nädala pärast aastavahetus ning nädal peale seda, 7. jaanuaril, minu sünnipäev. Jehuu!
Vaatame aga nüüd tagasi valikule jõulusessioonidest, mida oli kokku 34. KOLMKÜMMEND JA NELI! Aitäh teile, olen siiralt tänulik! ♥

EVA K. FOR MOOD MAGAZINE

Viimasel ajal olen hakanud üpris palju koostööd tegema ajakirja Mood veebi armsa moe- ja ilutoimetaja Aijaga, kellega koos Tallinna tänavatel tänavastiili pildistame ning kaameraga tuntud inimeste riidekappidesse piilume. Mõned nädalad tagasi kohtusin ma tänu Aijale esmakordselt ka muusik Evaga. Kui ilus inimene! Nii seest kui väljast. Ja milline kodu… Tõeline nauding on pildistada inimest, kes tunneb end ja oma keha, naudib pildistamise protsessi, austab ja usaldab mind ja mu tööd, kuid avab ka ennast piisavalt, et tekiks ühine sümbioos, ning on, nagu fotograafki, parima tulemuse peal väljas. Sellised sessioonid on need, mis annavad mulle kunstnikuna enesekindlust ja tuletavad meelde, et oluline on see, et ma teen asja naudinguga isegi, kui ma ei ole parim. Sest alati on kuskil keegi parem. Ja kui kõik “mitte parimad” lihtsalt alla annaks, oleks maailm ju üleni hall. Et las ma siis olen keskpärane, aga vähemalt on mul tore. Ja tundub, et paljudele isegi meeldib, mis ma teen. Eks?

Artiklit Evaga saad lugeda siit.

AUNE AND HER MESSY BUN

Noh, jah, jälle Aune! Aga miks mitte? Tore on, kui sõbrannade seas modelle on, sest tuttavatega ikka mugavam stuudios hängida.
Ning jah, see jutt on küll vaid mulle endale vabanduseks, sest teid ilmselt ei huvita, kui aktiivne ma siin olen, aga tõesti on nii kiire olnud, et viimase paari kuu jooksul olen selle fotoblogimise unarusse jätnud. Vaatan just kalendrist kuupäeva ja arvutasin välja, et needki fotod on üles võetud juba täpselt kuu aega tagasi. Tööd on lihtsalt palju. Tahtsin ma ju nii väga endale kutsikat, kuid selleks pidin ka kuu aega retsilt rassima, et kuu lõpuks ikka lõunaks endale üht saiakest saaks lubada. Ja koer tahab ju ka süüa, eks.
Nüüd on ajad rahulikumad ja saan endale lubada idüllilist hommikut Lightroomi ja teetassi seltsis.  Koer lesib mul laua all ja täitsa mõnus on. Nii hea tunne, kui saab lõpuks mingid vanad töötlemist ootavad pildid valmis teha. HEA, NOH!
Nüüd lähen aga trummitundi, sest mul pole veel piisavalt hobisid. Tsau!

Fotod: HELEN MARZ
Muusa: Aune Tammar
Jumestus puudub
Riided: Minu riidekapi lemmikud, nagu ikka

CRINGEFEST aka WHERE IT ALL STARTED

Arvan, et pea kõigil meist on mingil perioodil lapsepõlvest olnud suureks huviks iga (ja ma mõtlengi IGA) asja üles pildistamine. Nii mõnelgi möödus see sama kiirelt kui tuli, kuid mõnel meist, ja selle all mõtlen ma iseennast, ei kadunud see kuskile.
Minust on tehtud fotosid ja videosid sünnist saati pea iga päev. Või siis vähemalt igal nädalal kindlasti. Minu vanaisa tegeles fotograafiaga, minu isal oli ilmselge huvi pildistamise ja filmimise vastu ning kuna mul ja mu õel olid titest saati kaamerad käeulatuses, läksime meiegi sama rada pidi.
Mäletan, et meie esimese fotoaparaadiga, mis oli mingisugune poolautomaatne värvilist filmi ilmutav “karp”, meil eriti pilte teha ei lubatud. Isa üritas ilmselt meiesuguste käpardite kätte seda uhket värgendust mitte anda, sest olgem ausad – tehnikat me lõhkuda oskasime. Ja seda siiamaani.
Kui aga tekkis digikaamerate ajastu, saime käed päris soojaks. Mäletan, kui isa tõi koju meie esimese digika – see oli hõbedat värvi suur raske Canon PowerShot. Oi, kui rõõmsad me olime! Mul on siiani meeles, kuidas ma vahel lihtsalt mingite tobedate makrovõtete tarvis õues muru sees pikutasin ja lilli jõllitasin. Mõned aastad ja mõned digikaamerad hiljem hakkasin huvi tundma aga “portreefotograafia” vastu. Tegemist oli ajaga, mil portaal “rate.ee” oli saamas osaks minu igapäevaelust ning sain valgustatud teadmisega, mida tähendab rubriik “erilised”. Ilmselt oli tol ajal minu üheks suurimaks unistuseks sinna mõne pildiga pääseda. “Erilistes” oli alati tipus üks tüdruk kasutajanimega Sannuts või Sannutc (keegi kindlasti mäletab), kes minu silmis veel suurem staar kui Maarja-Liis Ilus või Ines oli. Tahtsin nii väga tema moodi olla! Isa laadis meile alla fototöötlusprogrammi Photo-Brush, tänu millele sain ma oma loomingulisusega hiilgama hakata ning teekond suhtlusportaalide tippu võis alata. Tegin ööd ja päevad läbi endast pilte ja oi, kuidas ma neid töötlesin! Lubage, ma jagan teiega väikest valikut oma esimestest kunstiteostest aastatest 2004-2006:

Ma tahaks öelda, et ma vaatan neid nina krimpsus ja kulm kortsus, kuid ma lihtsalt olen liiga rõõmus, et need pildid üldse eksisteerivad. Kui vahva, et mul oli võimalus juba nii noorelt harjutama hakata, sest kes teab, kui halb ma praegu oleks, kui ma selle kõigega alles mõned aastad tagasi oleksin alustanud… Lisaks on mul hetkel eriliselt suur avastamisrõõm, sest mõned aastad tagasi kukkus mu välikõvaketas koos kogu mu varanduse ehk piltide ja videotega maha ning olukord näis lootusetu. Eestis küll andmeid taastada ei suudetud, kuid väljamaal suutsid tublid tehnikavõlurid mu kõvakettalt KÕIK mu asjad kätte saada ning siin ma nüüd istun ja imetlen oma tobedaid pildikesi.
PS! Soovitan soojalt – kui sa pole juba jõudnud, siis hakka KOHE pihta ja lae kõik oma asjad kuskile pilve üles, sest sa ei tea kunagi, millal su kõvaketas või arvuti võib otsustada otsad anda! Ja kui minu soovitus sind ei motiveerinud, siis tea – näiteks minu jaoks maksis see andmete taastamine kokku üle 900€.
Nüüd aga tagasi cringefest’ile ehk aeg on taas nautige minu “kunstnikukarjääri” kuldaegu!

ALL DENIM

Muusa: üks ja ainus Hegle-Maris Veeremaa ♥
Jumestus: POLE (uskumatu, ma tean)

H + A = LOVE AND RAINBOWS

Oh, kui hea meel mul on, et Heidy ja Ats ikkagi sel vihmasel päeval riski võtsid ja fotosessiooni siiski ära ei jätnud! Nimelt oli mul pühapäeval planeeritud kaks fotosessiooni, millest üks, kella viieks planeeritud, juba tormise ilma tõttu ära jäetud sai, kuid teine tänu fotograafi ja pruutpaari optimismile siiski tehtud sai.
Pühapäev algas ilusa ilmaga – tundus, et õhtul saab taustaks imeilusa päikeseloojangu. Jess! Ometi hakkasid pilved kogunema ja veidi peale lõunat potsatas mu postkasti kiri, et lükkame kella viiese fotosessiooni ikkagi mõneks ilusamaks päevaks edasi. Mis seal ikka – looduse vastu ju ei saa. Siis hakkasin aga veidi kella seitsmese pärast muretsema. Planeeritud oli ju vastabiellunute romantiline fotosessioon ning pruutpaar lootsis ju ometigi saada ideaalsed suvist soojust õhkavad ja armastust täis pildid. Aga kella poole seitsme paiku voolas taevast veel umbes kahe päeva jagu vett alla… Istusin akna ääres, passisin kella ja olin juba valmis postkastis nägema Heidy kirja, milles ta ütleb, et jätame fotosessiooni ära. Kell kolmveerand seitse istusin taksosse, et ranna poole sõita, aga ei midagi. Ju on noorpaar siis sama optimistlik kui mina, mõtlesin ma. Ja oligi. Ilmselt oleks vihm niikuinii järele jäänud, aga meile tundus, et see kõik oli just nagu tellitud – vikerkaared, erksinine taevas, kuldne päikesevalgus, vahutavad lained ja täpselt paras kogus pisikesi vihmapiiskasid, mis nii armsalt armunute naeratavatele nägudele langesid… Ja kui tore kokkusattumus on, et täpselt nagu neil piltidelgi, olid ka nädal enne fotosessiooni Heidy ja Atsi pulmapäeval samamoodi taevas vikerkaared. Kui SEE pole maagia, siis MIS üldse on?
Aitäh, Heidy ja Ats! Soovin teile imeilusat ülejäänud elu üheskoos ning olgu teie vihmastes päevades alati vikerkaari! ♥

EUROTRIP 2017

Kuigi minu jaoks on veider nimetada end “tööl käivaks” inimeseks, sest elan lihtsalt päev korraga tehes põhimõtteliselt lihtsalt kõike seda, mida tahan ja  armastan, võtsin ka mina juulikuus “puhkuse” ja ei teinud tervelt kaks nädalat üldse “tööd”. Selle asemel puhkasin esimese nädala Tapal niisama ning teisel nädalal võtsime Assoga lõpuks ette oma kaua oodatud sõidu kodumaalt kaugemale. Kuna 29. juuliks oli mul vaja olla tagasi Eestis pulma pildistamas, oli meil selleks üürikeseks seitsmeks päevaks paika pandud päris konkreetne sõiduplaan – sõita läbi Läti, Leedu ja Poola Slovakkiasse, Ungarisse, Austriasse ja Tšehhi. Tänu Asso heale planeerimisoskusele me seda kõike ka jõudsime.

Esimesel päeval alustasime kell 7 hommikul koos kolme sõbraga nende juurest Värskast kahe autoga oma teekonda lõuna poole. Eesmärk oli õhtuks jõuda Poola ja Slovakkia piiri lähistele, milleks oli Google Mapsi andmetel vaja teel olla lausa üle 15 tunni. Sõitsime me palju sõitsime, ikka tundus see teekond lühike. Autoaknast välja vaatamine ja muusika kuulamine on üks mu lemmikuimaid tegevusi, mistõttu tiksuvadki tunnid minu jaoks justkui minutitena mööda. Mäletan, et mõned aastad tagasi Sitsiiliasse hääletades ei olnud mul samuti kordagi mõttes, et üldse ei viitsi enam sõita. Istun, mõtlen, unistan ja vahin lihtsalt aknast välja. Jube mõnus. Lisaks on minu jaoks lameda Eesti pinnaga harjununa mägedeni jõudmise elevusalati nii suur, et ikka vahin ootusärevalt kogu aeg kaugusesse, et äkki ikka hakkavad need harjad kuskilt paistma.
Magasime, nagu iga järgnevgi öö, oma Passatites ning juba varavalges hakkasime aga jälle sõiduga pihta, sest mida pikem päev, seda rohkem näed, eks.

Teisel päeval avastasime Slovakkiat. Imetlesime mägesid, rääkisime läbi raadiosaatjate anekdoote ning küsisime üksteiselt Slovakkia kultuuri ja kommete teemal viktoriiniküsimusi. Külastasime ka Kõrg-Tatra mäestikku, kuid kuigi ma eelmisel korral seal mäest üles viivatel tõstukitel istudes kõrgusekartuse tõttu silmad peaaegu peast nutsin, oli mul ikkagi sisimas pisike soov jälle midagi “ekstreemset” teha ja kõrgustesse minna. Ometi vaatasime me maalilisi mäetippe vaid kõrvalt, sest aeg oli edasi liikuda. Kuigi kui ma nüüd ausalt ütlen, võttis juba mäe küljel sõitmine mul seest õõnsaks ja kõrvad hakkasid juba Poolas lukku minema, mis näitab, et ju need kõrgused ei ole ikka minu jaoks. Aga kaugelt on ju ka ilus vaadata…?
Samal päeval jõudsime me ka Ungarisse, kus isegi pealinnast, Budapestist, läbi vuhisesime. Oi, kuidas mulle meeldivad suurlinnad ööpimeduses! Päevasel ajal on isegi Tallinn minu jaoks vahel väsitav, kuid öösel on ju kõik veidi vaiksem ja müstilisem. Ööbisime kuskil Ungari väikelinnas parkimisplatsil, kus oma esimesele suveniiriveinile põhja peale tegime ja taskulampide valguses vihma käes puu all õhtusööki grillisime. Ah, milline idüll!
Kolmandat päeva alustades läksid aga meie kaks Passatit laiali. Tiit, Jete ja Liis sõitsid Horvaatiasse suvitama ning meie Assoga keerasime rooli Austria poole. Kuna nüüd ei olnud meil enam sõitmisega nii kiire, istusime McDonald’s-isse laua taha maha ja võtsime kaardi lahti, otsides põnevaid paiku, mida teel Viini külastada. Mõtlesime, et kuna me Slovakkias Bratislavas ei käinud, sõidame hoopis sinna lõunasööki sööma. Mõeldud, tehtud, söödud.

Viini minna oli Asso soov. Mina olin seal juba kaks aastat tagasi Eurovisioonil käies ringi vaadanud ja linnaga üsna headeks tuttavateks saanud, kuid Assol oli see esimene kord. Jalutasime veidi, käisime toidupoes õhtusööki ja suveniiriveini ostmas ning asusime taas enne pimedat teele, et kuskil linnast väljas magamiseks hea vaatega parkimiskoht leida. Aga ei ole see midagi nii lihtne (kui sa pirtsakas oled ja päris suure tee ääres või rahvarohkes kohas magada ei taha).
Esimeseks variandiks oli üks Viini külje all asuv linnake mäeharjal, kus kõige kõrgemat kohta otsima asusime. Ukerdasime mööda väikeseid tänavaid, kuni mööda üht väikest kruusateed tee tippu leidsime. Sõit oli närvesööv, sest vahepeal tekkis tunne, et sellest tobedast järsakust ei saa me enam ei alla ega üles, kuid vaade oli imeilus. Kohalikud matkajad oskasid aga öelda, et seal samas elab üks kuri talupidaja, kes meiesuguseid külalisi ei salli. Kuigi kõik näis ööbimiskoha mõttes ideaalne, ütles kõhutunne, et see ei ole tõesti see päris õige koht – ei taha ju kellelegi tüliks olla ja mingit jama kaela tõmmata. Kuna me seal aga juba olime, panime korraks matkatoolid maha, pistsime õhtusöögiks ostetud nuudlid nahka ja hakkasime peale suure vaevaga üles sõitmist jälle alla tagasi minema, et magamiseks mõni muu koht leida. Mis seal ikka. Meie õnneks oligi üsna lähedal ühe raudteeperrooni taga väikese pargi ja korvpalliplatsi vahel ideaalne väike hämar parkimisplats, kus ei olnud ei liiklust ega müra.
Neljandal päeval tahtsime me, räpakollid, end pesta. Panime kaardi peal teekonna Tšehhi poole paika ja võtsime eesmärgiks leida kuskilt tee pealt mingi spordikeskuse laadne koht, kus duši all käia. Asulaid on seal õnneks palju ja üsna ruttu nägimegi suurt hoonet kirjaga “SPORTHALLE”. Ideaalne! Aga… Suletud. Olgu. Sõitsime edasi. Leidsime siis aga veel ideaalsema variandi – ujula! Asso minu juuksepalsami toomise pärast ujuma ei jõudnud (ups), kuid mina sulistasin küll veidi. (Küsimus austrialastele – miks te ujulas reas ei uju? Igaüks ujus täiesti suvaliselt oma valitud suunas. Miks? MIKS?!)
Taas aktsepteeritavalt lõhnavana sõitsime me peale väikest pesupausi Tšehhi poole. Tšehhi on äge! Käisime Tabori linna loomaaias ja sõitsime enamasti mööda väikeseid teid, mis on kindlasti kordades põnevam, kui kiirteedel kihutamine. Üllatavalt avaldas Praha meile kõikidest pealinnadest kõige enam muljet ja otsustasime, et sinna peame me ükskord ka pikemaks ajaks tagasi minema. Ning kuigi head sööki saab mujaltki, oli see õhtusöök seal juhuslikult valitud restoranis nii maitsev, et juba selle roa pärast hakkan ma tagasi Praha poole astuma, kui kõht tühjaks läheb.
Järgmisel paaril päeval me enam erilisi plaane ei teinudki. Lõpp hakkas paistma ja seetõttu hakkasime vaikselt kodu poole liikuma. Tee peal tegime küll peatusi ja vaatasime veidi ringi, kuid nina oli meil siiski juba Eesti poole suunatud.
Täpp “i” peal oli aga meie reisilt puudu. Julgesin Lätis Assole naljatledes mainida, et kuna me hääletajaid peale ei võtnud (ruumipuuduse tõttu oli meil autos ainult kaks istet), tekib meil karmavõlg. Enam ma aga seda nalja ei teeks… Veidi enne Pärnut ütles ootamatult meie siiani imeliselt hakkama saanud auto üles ja jäi üle vaid puksiiri oodata. No jah. Ootasime, sõitsime, ootasime, sõitsime ja kella kaheksa paiku olime lõpuks tagasi Tapal. Jess, ongi tehtud, mõtlesime me. Aga siis kukkus meie suveniiriõllede kotil põhi alt ja õe maja ees oli killustiku asemel nüüd üks klaasikilde ja õllevahtu täis õnnetusehunnik. Imeline. Kükitasime seal siis kolmekesi, korjasime kilde ja lootsime, et nüüd on kõik. Ja oli. Kõik. Sõime pitsat, jõime Leedu veini ja lugesime Eurotripi (vaatamata kõigele) õnnestunuks.