EDDIE

Oh, Eddie. Eddie, Eddie, Eddie… Viimased 7 kuud on mu elu keerelnud selle karvakera ümber ja kõik mu sõbrad võivad julgelt väita, et ka nende elu, kui see minu karusselliga põrkub, on sama palju Eddiet täis. Tal on oma Instagrami konto koos pea 6000 jälgijaga ning ka mu enda sotsiaalmeedia kontodel võib silmaga seda rebase moodi kutsikat. Nüüd hüppas mul aga pähe, et SIIA ei olegi ma kokku pannud üht sisukat galeriid, kus näitan, kelle poole on minu kaamera tegelikult enamus mu vabast ajast suunatud olnud.
Eddie on 2017. aasta 24. augustil sündinud ja tänaseks veidi üle 9 kuu vana isane Nova Scotia retriiver ehk toller, kelle tõime enda juurde koju 2017. aasta 14. oktoobril Lõuna-Eestist. Koera võtmine oli meile endalegi üllatuseks, sest tegelikult olime paika pannud plaani, et koer tuleb koos majaga. Ometi läks teisiti.
Kuna tollereid on Eestis vaid umbes 50, olin ma varem, enne Eddiega kohtumist, näinud vaid üht. Sellest aga piisas, et kuldse retriiveri asemel plaani võtta hoopis Nova Scotia retriiver. Mäletan, kui eriline tundus mulle tolleri välimus tol hetkel, kui esimest korda tuttava juures kohtusime – nii vahva oranž karv ja nii paraja suurusega koer, mõtlesin ma. Nüüd igapäevaselt tollerite maailmas möllates on see kõik silmale nii tavaline, et ei oskagi enam päris selle pilguga vaadata, millega tol ajal ehk üle kahe aasta tagasi.
Eddie, tema vendade-õdede ja emaga kohtusime esimest korda oktoobri alguses, mil visiidi eesmärgiks oli lihtsalt tõuga tutvumine. (Lühikese videoblogi kutsikatega kohtumisest leiad siit.) Kujutate ette, LIHTSALT tutvumine! Aga KUIDAS sa saad neid pontsakaid karupoegi kaisutada ja siis mitte üht enda omaks tunnistada? Meie ei saanudki. Veetsime seal vahvas koertetalus umbes tunnikese kui juba olime otsustanud, et see, kõige isukam, tumedam ja pontsakam karvakera nimega Eeskujulik Edvard Enno, saab meie päris esimeseks koeraks. Nädal hiljem sõitsime me õhtupimeduses taas 3 tundi teise Eesti otsa ja tõime oma pätipoisi koju. (Videoblogi Eddie koju toomisest leiad siit.)
Ma olen seda enda teadmiste kohaselt öelnud juba umbes 2000 korda, aga see tõesti oli parim otsus mu elus!
Võiksin vast raamatu kirjutada Eddie kasvatamisest ja kõigist meie vahvatest seiklustest, kuid teeme nii, et seks korraks aitab sest heietamisest – vaatame pilte!

Ja üks paar kuud tagasi tehtud video ka:

7 PÄEVA UUS

Eelmisel suvel käisin ma Vabaõhumuuseumis pooleteisetunnisel jalutuskäigul ühe armsa perega, kellega meil kogu sessioon ja selle ettevalmistus eriti ladusalt sujus. Meie stiilid ühtivad nii hästi, mis on minu kui visuaalse kunstniku jaoks päris oluline. Sest tegelikult on see pigem luksus, kui tavapärane nõudlus.
Tol korral olid nad kaamera ees kolmekesi, kuid nüüd on nende imeilusasse perre tulnud lisa – pisike poisiklutt Luis. Loomulikult oli laitmatu maitsega noorel emal valmis pandud kõigile mitu rõivakomplekti ja isegi 7 päeva uuel beebil oli uhke mütsike varnast võtta. Sain õnneks paar päeva varem Ülemistes korvijahil käies endale ka lõpuks IDEAALSE korvi, kus teinekordki pisikesi inimesi pildistada, mistõttu olin lausa elevil selle sessiooni pärast. Olin ka varem pisikesi pildistanud, kuid seekord oli asi kuidagi teistmoodi. Tunnen, et olen vahepeal läbi põlenud ja nüüd uue leegiga taas jalgel ning mu stiil ja oskused on kõvasti muutunud ja arenenud. Enda meelest. Antud piltide tagasiside oli ka muidugi väga positiivne, mis näitaski, et ju ma olen ikka uue hingamisega tagasi. Olen õnnelik ja teen taas kunsti kunsti pärast. Milline õnn! ♡
Milline sinu lemmik pilt on? ♡

Oled midagi teinud ka vahepeal?

Kuule, jaa, olen küll. Postitanud pole miskit lihtsalt, nagu ma just aru sain.
Peale jõulutralli olen siin enam-vähem samaviisi edasi triivinud – pildistamised, meigid, koer, pildistamised, koer, meigid, koer… Noh, niiviisi. Mood ajakirjaga käin ikka tänavastiili ning moeloojaid ja muid tuntud loomeinimesi pildistamas ja kodustuudiost käib ka paras ports nägusid läbi ja… Tegelen siin veel ühe vahva projektiga, mille tarbeks lihtsalt nädalas paar korda pool päeva süüa teen ja tehtust pilte teen, aga sellest juba varsti täpsemalt. Hetkel olen kuidagi sellises hästi toredas perioodis, mil töö ja vaba aja suhe on paika loksunud täpselt nii toredasti, et koeraga umbes 8 korda päevas õues jalutamiseks ikka jaksu jätkub. See selleks. Siin aga siis mõni viimase kuu jäädvustustest:

Nii lahe oli vahelduseks ka meesterahvast portreefotosid teha:

Claudia oli minu juures ka varem käinud, mis teeb temast lausa püsikliendi. Yay!

Sirli tuli sünnipäeva puhul jumestusse ja pildistama. Milline kaunis särav naine!

Jumestaja Ellen oli minu kaamera ees ajakirjas Mood ilmuva persooniloo tarbeks.

Eddiest teen igapäevaselt ikka sama hooga pilte edasi…

…nii fotosid kui ka joonistusi.

Ja kuna keegi mind eriti ei pildista, siis tegin taimeriga selfie-sid ka!

SUUR JÕULUSESSIOONIDE GALERII

Teate, ma ei oska peale seda jõulumöllu öelda muud, kui lihtsalt ohata. OEH. Nii ütlengi. Kui ma novembri lõpus mõtlesin, et võiks ka detsembris selle jõulunurga püsti panna, et ehk mõni on huvitatud, polnud mul aimugi, mis mind ees ootab. Kui mõned teised fotograafid olid novembris juba oma jõulunurkades kaamerad käes kliente vastu võtmas, olin mina alles arvamusel, et mina küll selle hullusega kaasa ei lähe. Võta aga näpust! 10. detsembri õhtuks sai minu ja Asso oma kätega paari päevaga ehitatud hubane seinake koos muu krõbiseva-krabisevaga püsti, reklaampostitus sotsiaalmeediasse üles ja üle jäi ainult paaniliselt kalendrit nimedega täitma hakata. Mis te arvate, kui kaua aega kulus, mil pidin juba esimestele hakkama vastama, et kõik ajad on täis? 2 päeva? 3 päeva? Ei. 15 tundi. 15 TUNDI. Kuna käin kõigi oma hobide kõrvalt Creatly’s tööl ning varasemast oli juba muid töidki kalendris kirjas, pidin ma kuskile lihtsalt piiri panema, et ma päris hulluks ei läheks. Hea oli, et piir ette sai, sest vaimselt ja füüsiliselt olin ma vahepeal tõesti ääre peal. Täitsin oma päevad nii ära, et ühel ööl ei suutnud ma hästi magada, sest ärkasin iga tunni tagant hirmuga üles, sest nägin unes, et kohe-kohe hakkab jõulusessioon või midagi on katki või valesti või mingi klient karjub mu peale, sest ma hilinesin. See polnud aga veel kõige hullem. Teisel nädalal jäin ma nii haigeks, et peale palaviku ja kohutava nohu kukkusin ma ühel fotosessioonil kliendi elutoas lihtsalt kokku. Ei, ei midagi hullu. Olin ilmselt midagi halba söönud ja kõhuvalu peale pidi keha hetkeks restardi tegema – on ennegi juhtunud.
Nüüd on aga see jõuluperiood läbi. Kui nii saab öelda, muidugi, sest mitmete huviliste soovil jääb jõulunurgake üles ka jaanuariks, mil siis VAIKSELT samamoodi edasi kütan. Aga puhkan ka! Sain vahepeal õnneks paar päeva maal olla ja terviski on nüüdseks heas seisus. Hetkel töötlen selle aasta viimaste fotosessioonide pilte ning homme on juba jälle reede. Minu jaoks on see aastavahetuse periood alati aasta pikim pidu, sest igal nädalavahetusel toimub midagi – kõigepeal on jõululaupäev, nädala pärast aastavahetus ning nädal peale seda, 7. jaanuaril, minu sünnipäev. Jehuu!
Vaatame aga nüüd tagasi valikule jõulusessioonidest, mida oli kokku 34. KOLMKÜMMEND JA NELI! Aitäh teile, olen siiralt tänulik! ♥

EVA K. FOR MOOD MAGAZINE

Viimasel ajal olen hakanud üpris palju koostööd tegema ajakirja Mood veebi armsa moe- ja ilutoimetaja Aijaga, kellega koos Tallinna tänavatel tänavastiili pildistame ning kaameraga tuntud inimeste riidekappidesse piilume. Mõned nädalad tagasi kohtusin ma tänu Aijale esmakordselt ka muusik Evaga. Kui ilus inimene! Nii seest kui väljast. Ja milline kodu… Tõeline nauding on pildistada inimest, kes tunneb end ja oma keha, naudib pildistamise protsessi, austab ja usaldab mind ja mu tööd, kuid avab ka ennast piisavalt, et tekiks ühine sümbioos, ning on, nagu fotograafki, parima tulemuse peal väljas. Sellised sessioonid on need, mis annavad mulle kunstnikuna enesekindlust ja tuletavad meelde, et oluline on see, et ma teen asja naudinguga isegi, kui ma ei ole parim. Sest alati on kuskil keegi parem. Ja kui kõik “mitte parimad” lihtsalt alla annaks, oleks maailm ju üleni hall. Et las ma siis olen keskpärane, aga vähemalt on mul tore. Ja tundub, et paljudele isegi meeldib, mis ma teen. Eks?

Artiklit Evaga saad lugeda siit.

AUNE AND HER MESSY BUN

Noh, jah, jälle Aune! Aga miks mitte? Tore on, kui sõbrannade seas modelle on, sest tuttavatega ikka mugavam stuudios hängida.
Ning jah, see jutt on küll vaid mulle endale vabanduseks, sest teid ilmselt ei huvita, kui aktiivne ma siin olen, aga tõesti on nii kiire olnud, et viimase paari kuu jooksul olen selle fotoblogimise unarusse jätnud. Vaatan just kalendrist kuupäeva ja arvutasin välja, et needki fotod on üles võetud juba täpselt kuu aega tagasi. Tööd on lihtsalt palju. Tahtsin ma ju nii väga endale kutsikat, kuid selleks pidin ka kuu aega retsilt rassima, et kuu lõpuks ikka lõunaks endale üht saiakest saaks lubada. Ja koer tahab ju ka süüa, eks.
Nüüd on ajad rahulikumad ja saan endale lubada idüllilist hommikut Lightroomi ja teetassi seltsis.  Koer lesib mul laua all ja täitsa mõnus on. Nii hea tunne, kui saab lõpuks mingid vanad töötlemist ootavad pildid valmis teha. HEA, NOH!
Nüüd lähen aga trummitundi, sest mul pole veel piisavalt hobisid. Tsau!

Fotod: HELEN MARZ
Muusa: Aune Tammar
Jumestus puudub
Riided: Minu riidekapi lemmikud, nagu ikka

CRINGEFEST aka WHERE IT ALL STARTED

Arvan, et pea kõigil meist on mingil perioodil lapsepõlvest olnud suureks huviks iga (ja ma mõtlengi IGA) asja üles pildistamine. Nii mõnelgi möödus see sama kiirelt kui tuli, kuid mõnel meist, ja selle all mõtlen ma iseennast, ei kadunud see kuskile.
Minust on tehtud fotosid ja videosid sünnist saati pea iga päev. Või siis vähemalt igal nädalal kindlasti. Minu vanaisa tegeles fotograafiaga, minu isal oli ilmselge huvi pildistamise ja filmimise vastu ning kuna mul ja mu õel olid titest saati kaamerad käeulatuses, läksime meiegi sama rada pidi.
Mäletan, et meie esimese fotoaparaadiga, mis oli mingisugune poolautomaatne värvilist filmi ilmutav “karp”, meil eriti pilte teha ei lubatud. Isa üritas ilmselt meiesuguste käpardite kätte seda uhket värgendust mitte anda, sest olgem ausad – tehnikat me lõhkuda oskasime. Ja seda siiamaani.
Kui aga tekkis digikaamerate ajastu, saime käed päris soojaks. Mäletan, kui isa tõi koju meie esimese digika – see oli hõbedat värvi suur raske Canon PowerShot. Oi, kui rõõmsad me olime! Mul on siiani meeles, kuidas ma vahel lihtsalt mingite tobedate makrovõtete tarvis õues muru sees pikutasin ja lilli jõllitasin. Mõned aastad ja mõned digikaamerad hiljem hakkasin huvi tundma aga “portreefotograafia” vastu. Tegemist oli ajaga, mil portaal “rate.ee” oli saamas osaks minu igapäevaelust ning sain valgustatud teadmisega, mida tähendab rubriik “erilised”. Ilmselt oli tol ajal minu üheks suurimaks unistuseks sinna mõne pildiga pääseda. “Erilistes” oli alati tipus üks tüdruk kasutajanimega Sannuts või Sannutc (keegi kindlasti mäletab), kes minu silmis veel suurem staar kui Maarja-Liis Ilus või Ines oli. Tahtsin nii väga tema moodi olla! Isa laadis meile alla fototöötlusprogrammi Photo-Brush, tänu millele sain ma oma loomingulisusega hiilgama hakata ning teekond suhtlusportaalide tippu võis alata. Tegin ööd ja päevad läbi endast pilte ja oi, kuidas ma neid töötlesin! Lubage, ma jagan teiega väikest valikut oma esimestest kunstiteostest aastatest 2004-2006:

Ma tahaks öelda, et ma vaatan neid nina krimpsus ja kulm kortsus, kuid ma lihtsalt olen liiga rõõmus, et need pildid üldse eksisteerivad. Kui vahva, et mul oli võimalus juba nii noorelt harjutama hakata, sest kes teab, kui halb ma praegu oleks, kui ma selle kõigega alles mõned aastad tagasi oleksin alustanud… Lisaks on mul hetkel eriliselt suur avastamisrõõm, sest mõned aastad tagasi kukkus mu välikõvaketas koos kogu mu varanduse ehk piltide ja videotega maha ning olukord näis lootusetu. Eestis küll andmeid taastada ei suudetud, kuid väljamaal suutsid tublid tehnikavõlurid mu kõvakettalt KÕIK mu asjad kätte saada ning siin ma nüüd istun ja imetlen oma tobedaid pildikesi.
PS! Soovitan soojalt – kui sa pole juba jõudnud, siis hakka KOHE pihta ja lae kõik oma asjad kuskile pilve üles, sest sa ei tea kunagi, millal su kõvaketas või arvuti võib otsustada otsad anda! Ja kui minu soovitus sind ei motiveerinud, siis tea – näiteks minu jaoks maksis see andmete taastamine kokku üle 900€.
Nüüd aga tagasi cringefest’ile ehk aeg on taas nautige minu “kunstnikukarjääri” kuldaegu!

ALL DENIM

Muusa: üks ja ainus Hegle-Maris Veeremaa ♥
Jumestus: POLE (uskumatu, ma tean)