Arvan, et pea kõigil meist on mingil perioodil lapsepõlvest olnud suureks huviks iga (ja ma mõtlengi IGA) asja üles pildistamine. Nii mõnelgi möödus see sama kiirelt kui tuli, kuid mõnel meist, ja selle all mõtlen ma iseennast, ei kadunud see kuskile.
Minust on tehtud fotosid ja videosid sünnist saati pea iga päev. Või siis vähemalt igal nädalal kindlasti. Minu vanaisa tegeles fotograafiaga, minu isal oli ilmselge huvi pildistamise ja filmimise vastu ning kuna mul ja mu õel olid titest saati kaamerad käeulatuses, läksime meiegi sama rada pidi.
Mäletan, et meie esimese fotoaparaadiga, mis oli mingisugune poolautomaatne värvilist filmi ilmutav “karp”, meil eriti pilte teha ei lubatud. Isa üritas ilmselt meiesuguste käpardite kätte seda uhket värgendust mitte anda, sest olgem ausad – tehnikat me lõhkuda oskasime. Ja seda siiamaani.
Kui aga tekkis digikaamerate ajastu, saime käed päris soojaks. Mäletan, kui isa tõi koju meie esimese digika – see oli hõbedat värvi suur raske Canon PowerShot. Oi, kui rõõmsad me olime! Mul on siiani meeles, kuidas ma vahel lihtsalt mingite tobedate makrovõtete tarvis õues muru sees pikutasin ja lilli jõllitasin. Mõned aastad ja mõned digikaamerad hiljem hakkasin huvi tundma aga “portreefotograafia” vastu. Tegemist oli ajaga, mil portaal “rate.ee” oli saamas osaks minu igapäevaelust ning sain valgustatud teadmisega, mida tähendab rubriik “erilised”. Ilmselt oli tol ajal minu üheks suurimaks unistuseks sinna mõne pildiga pääseda. “Erilistes” oli alati tipus üks tüdruk kasutajanimega Sannuts või Sannutc (keegi kindlasti mäletab), kes minu silmis veel suurem staar kui Maarja-Liis Ilus või Ines oli. Tahtsin nii väga tema moodi olla! Isa laadis meile alla fototöötlusprogrammi Photo-Brush, tänu millele sain ma oma loomingulisusega hiilgama hakata ning teekond suhtlusportaalide tippu võis alata. Tegin ööd ja päevad läbi endast pilte ja oi, kuidas ma neid töötlesin! Lubage, ma jagan teiega väikest valikut oma esimestest kunstiteostest aastatest 2004-2006:
Ma tahaks öelda, et ma vaatan neid nina krimpsus ja kulm kortsus, kuid ma lihtsalt olen liiga rõõmus, et need pildid üldse eksisteerivad. Kui vahva, et mul oli võimalus juba nii noorelt harjutama hakata, sest kes teab, kui halb ma praegu oleks, kui ma selle kõigega alles mõned aastad tagasi oleksin alustanud… Lisaks on mul hetkel eriliselt suur avastamisrõõm, sest mõned aastad tagasi kukkus mu välikõvaketas koos kogu mu varanduse ehk piltide ja videotega maha ning olukord näis lootusetu. Eestis küll andmeid taastada ei suudetud, kuid väljamaal suutsid tublid tehnikavõlurid mu kõvakettalt KÕIK mu asjad kätte saada ning siin ma nüüd istun ja imetlen oma tobedaid pildikesi.
PS! Soovitan soojalt – kui sa pole juba jõudnud, siis hakka KOHE pihta ja lae kõik oma asjad kuskile pilve üles, sest sa ei tea kunagi, millal su kõvaketas või arvuti võib otsustada otsad anda! Ja kui minu soovitus sind ei motiveerinud, siis tea – näiteks minu jaoks maksis see andmete taastamine kokku üle 900€.
Nüüd aga tagasi cringefest’ile ehk aeg on taas nautige minu “kunstnikukarjääri” kuldaegu!
