EDDIE

Oh, Eddie. Eddie, Eddie, Eddie… Viimased 7 kuud on mu elu keerelnud selle karvakera ümber ja kõik mu sõbrad võivad julgelt väita, et ka nende elu, kui see minu karusselliga põrkub, on sama palju Eddiet täis. Tal on oma Instagrami konto koos pea 6000 jälgijaga ning ka mu enda sotsiaalmeedia kontodel võib silmaga seda rebase moodi kutsikat. Nüüd hüppas mul aga pähe, et SIIA ei olegi ma kokku pannud üht sisukat galeriid, kus näitan, kelle poole on minu kaamera tegelikult enamus mu vabast ajast suunatud olnud.
Eddie on 2017. aasta 24. augustil sündinud ja tänaseks veidi üle 9 kuu vana isane Nova Scotia retriiver ehk toller, kelle tõime enda juurde koju 2017. aasta 14. oktoobril Lõuna-Eestist. Koera võtmine oli meile endalegi üllatuseks, sest tegelikult olime paika pannud plaani, et koer tuleb koos majaga. Ometi läks teisiti.
Kuna tollereid on Eestis vaid umbes 50, olin ma varem, enne Eddiega kohtumist, näinud vaid üht. Sellest aga piisas, et kuldse retriiveri asemel plaani võtta hoopis Nova Scotia retriiver. Mäletan, kui eriline tundus mulle tolleri välimus tol hetkel, kui esimest korda tuttava juures kohtusime – nii vahva oranž karv ja nii paraja suurusega koer, mõtlesin ma. Nüüd igapäevaselt tollerite maailmas möllates on see kõik silmale nii tavaline, et ei oskagi enam päris selle pilguga vaadata, millega tol ajal ehk üle kahe aasta tagasi.
Eddie, tema vendade-õdede ja emaga kohtusime esimest korda oktoobri alguses, mil visiidi eesmärgiks oli lihtsalt tõuga tutvumine. (Lühikese videoblogi kutsikatega kohtumisest leiad siit.) Kujutate ette, LIHTSALT tutvumine! Aga KUIDAS sa saad neid pontsakaid karupoegi kaisutada ja siis mitte üht enda omaks tunnistada? Meie ei saanudki. Veetsime seal vahvas koertetalus umbes tunnikese kui juba olime otsustanud, et see, kõige isukam, tumedam ja pontsakam karvakera nimega Eeskujulik Edvard Enno, saab meie päris esimeseks koeraks. Nädal hiljem sõitsime me õhtupimeduses taas 3 tundi teise Eesti otsa ja tõime oma pätipoisi koju. (Videoblogi Eddie koju toomisest leiad siit.)
Ma olen seda enda teadmiste kohaselt öelnud juba umbes 2000 korda, aga see tõesti oli parim otsus mu elus!
Võiksin vast raamatu kirjutada Eddie kasvatamisest ja kõigist meie vahvatest seiklustest, kuid teeme nii, et seks korraks aitab sest heietamisest – vaatame pilte!

Ja üks paar kuud tagasi tehtud video ka:

7 PÄEVA UUS

Eelmisel suvel käisin ma Vabaõhumuuseumis pooleteisetunnisel jalutuskäigul ühe armsa perega, kellega meil kogu sessioon ja selle ettevalmistus eriti ladusalt sujus. Meie stiilid ühtivad nii hästi, mis on minu kui visuaalse kunstniku jaoks päris oluline. Sest tegelikult on see pigem luksus, kui tavapärane nõudlus.
Tol korral olid nad kaamera ees kolmekesi, kuid nüüd on nende imeilusasse perre tulnud lisa – pisike poisiklutt Luis. Loomulikult oli laitmatu maitsega noorel emal valmis pandud kõigile mitu rõivakomplekti ja isegi 7 päeva uuel beebil oli uhke mütsike varnast võtta. Sain õnneks paar päeva varem Ülemistes korvijahil käies endale ka lõpuks IDEAALSE korvi, kus teinekordki pisikesi inimesi pildistada, mistõttu olin lausa elevil selle sessiooni pärast. Olin ka varem pisikesi pildistanud, kuid seekord oli asi kuidagi teistmoodi. Tunnen, et olen vahepeal läbi põlenud ja nüüd uue leegiga taas jalgel ning mu stiil ja oskused on kõvasti muutunud ja arenenud. Enda meelest. Antud piltide tagasiside oli ka muidugi väga positiivne, mis näitaski, et ju ma olen ikka uue hingamisega tagasi. Olen õnnelik ja teen taas kunsti kunsti pärast. Milline õnn! ♡
Milline sinu lemmik pilt on? ♡

CRINGEFEST aka WHERE IT ALL STARTED

Arvan, et pea kõigil meist on mingil perioodil lapsepõlvest olnud suureks huviks iga (ja ma mõtlengi IGA) asja üles pildistamine. Nii mõnelgi möödus see sama kiirelt kui tuli, kuid mõnel meist, ja selle all mõtlen ma iseennast, ei kadunud see kuskile.
Minust on tehtud fotosid ja videosid sünnist saati pea iga päev. Või siis vähemalt igal nädalal kindlasti. Minu vanaisa tegeles fotograafiaga, minu isal oli ilmselge huvi pildistamise ja filmimise vastu ning kuna mul ja mu õel olid titest saati kaamerad käeulatuses, läksime meiegi sama rada pidi.
Mäletan, et meie esimese fotoaparaadiga, mis oli mingisugune poolautomaatne värvilist filmi ilmutav “karp”, meil eriti pilte teha ei lubatud. Isa üritas ilmselt meiesuguste käpardite kätte seda uhket värgendust mitte anda, sest olgem ausad – tehnikat me lõhkuda oskasime. Ja seda siiamaani.
Kui aga tekkis digikaamerate ajastu, saime käed päris soojaks. Mäletan, kui isa tõi koju meie esimese digika – see oli hõbedat värvi suur raske Canon PowerShot. Oi, kui rõõmsad me olime! Mul on siiani meeles, kuidas ma vahel lihtsalt mingite tobedate makrovõtete tarvis õues muru sees pikutasin ja lilli jõllitasin. Mõned aastad ja mõned digikaamerad hiljem hakkasin huvi tundma aga “portreefotograafia” vastu. Tegemist oli ajaga, mil portaal “rate.ee” oli saamas osaks minu igapäevaelust ning sain valgustatud teadmisega, mida tähendab rubriik “erilised”. Ilmselt oli tol ajal minu üheks suurimaks unistuseks sinna mõne pildiga pääseda. “Erilistes” oli alati tipus üks tüdruk kasutajanimega Sannuts või Sannutc (keegi kindlasti mäletab), kes minu silmis veel suurem staar kui Maarja-Liis Ilus või Ines oli. Tahtsin nii väga tema moodi olla! Isa laadis meile alla fototöötlusprogrammi Photo-Brush, tänu millele sain ma oma loomingulisusega hiilgama hakata ning teekond suhtlusportaalide tippu võis alata. Tegin ööd ja päevad läbi endast pilte ja oi, kuidas ma neid töötlesin! Lubage, ma jagan teiega väikest valikut oma esimestest kunstiteostest aastatest 2004-2006:

Ma tahaks öelda, et ma vaatan neid nina krimpsus ja kulm kortsus, kuid ma lihtsalt olen liiga rõõmus, et need pildid üldse eksisteerivad. Kui vahva, et mul oli võimalus juba nii noorelt harjutama hakata, sest kes teab, kui halb ma praegu oleks, kui ma selle kõigega alles mõned aastad tagasi oleksin alustanud… Lisaks on mul hetkel eriliselt suur avastamisrõõm, sest mõned aastad tagasi kukkus mu välikõvaketas koos kogu mu varanduse ehk piltide ja videotega maha ning olukord näis lootusetu. Eestis küll andmeid taastada ei suudetud, kuid väljamaal suutsid tublid tehnikavõlurid mu kõvakettalt KÕIK mu asjad kätte saada ning siin ma nüüd istun ja imetlen oma tobedaid pildikesi.
PS! Soovitan soojalt – kui sa pole juba jõudnud, siis hakka KOHE pihta ja lae kõik oma asjad kuskile pilve üles, sest sa ei tea kunagi, millal su kõvaketas või arvuti võib otsustada otsad anda! Ja kui minu soovitus sind ei motiveerinud, siis tea – näiteks minu jaoks maksis see andmete taastamine kokku üle 900€.
Nüüd aga tagasi cringefest’ile ehk aeg on taas nautige minu “kunstnikukarjääri” kuldaegu!

SUMMER IS OVER

Muusa: Janika Protassova
Jumestus (tedretähnid) ja fotod: HELEN MARZ

EUROTRIP 2017

Kuigi minu jaoks on veider nimetada end “tööl käivaks” inimeseks, sest elan lihtsalt päev korraga tehes põhimõtteliselt lihtsalt kõike seda, mida tahan ja  armastan, võtsin ka mina juulikuus “puhkuse” ja ei teinud tervelt kaks nädalat üldse “tööd”. Selle asemel puhkasin esimese nädala Tapal niisama ning teisel nädalal võtsime Assoga lõpuks ette oma kaua oodatud sõidu kodumaalt kaugemale. Kuna 29. juuliks oli mul vaja olla tagasi Eestis pulma pildistamas, oli meil selleks üürikeseks seitsmeks päevaks paika pandud päris konkreetne sõiduplaan – sõita läbi Läti, Leedu ja Poola Slovakkiasse, Ungarisse, Austriasse ja Tšehhi. Tänu Asso heale planeerimisoskusele me seda kõike ka jõudsime.

Esimesel päeval alustasime kell 7 hommikul koos kolme sõbraga nende juurest Värskast kahe autoga oma teekonda lõuna poole. Eesmärk oli õhtuks jõuda Poola ja Slovakkia piiri lähistele, milleks oli Google Mapsi andmetel vaja teel olla lausa üle 15 tunni. Sõitsime me palju sõitsime, ikka tundus see teekond lühike. Autoaknast välja vaatamine ja muusika kuulamine on üks mu lemmikuimaid tegevusi, mistõttu tiksuvadki tunnid minu jaoks justkui minutitena mööda. Mäletan, et mõned aastad tagasi Sitsiiliasse hääletades ei olnud mul samuti kordagi mõttes, et üldse ei viitsi enam sõita. Istun, mõtlen, unistan ja vahin lihtsalt aknast välja. Jube mõnus. Lisaks on minu jaoks lameda Eesti pinnaga harjununa mägedeni jõudmise elevusalati nii suur, et ikka vahin ootusärevalt kogu aeg kaugusesse, et äkki ikka hakkavad need harjad kuskilt paistma.
Magasime, nagu iga järgnevgi öö, oma Passatites ning juba varavalges hakkasime aga jälle sõiduga pihta, sest mida pikem päev, seda rohkem näed, eks.

Teisel päeval avastasime Slovakkiat. Imetlesime mägesid, rääkisime läbi raadiosaatjate anekdoote ning küsisime üksteiselt Slovakkia kultuuri ja kommete teemal viktoriiniküsimusi. Külastasime ka Kõrg-Tatra mäestikku, kuid kuigi ma eelmisel korral seal mäest üles viivatel tõstukitel istudes kõrgusekartuse tõttu silmad peaaegu peast nutsin, oli mul ikkagi sisimas pisike soov jälle midagi “ekstreemset” teha ja kõrgustesse minna. Ometi vaatasime me maalilisi mäetippe vaid kõrvalt, sest aeg oli edasi liikuda. Kuigi kui ma nüüd ausalt ütlen, võttis juba mäe küljel sõitmine mul seest õõnsaks ja kõrvad hakkasid juba Poolas lukku minema, mis näitab, et ju need kõrgused ei ole ikka minu jaoks. Aga kaugelt on ju ka ilus vaadata…?
Samal päeval jõudsime me ka Ungarisse, kus isegi pealinnast, Budapestist, läbi vuhisesime. Oi, kuidas mulle meeldivad suurlinnad ööpimeduses! Päevasel ajal on isegi Tallinn minu jaoks vahel väsitav, kuid öösel on ju kõik veidi vaiksem ja müstilisem. Ööbisime kuskil Ungari väikelinnas parkimisplatsil, kus oma esimesele suveniiriveinile põhja peale tegime ja taskulampide valguses vihma käes puu all õhtusööki grillisime. Ah, milline idüll!
Kolmandat päeva alustades läksid aga meie kaks Passatit laiali. Tiit, Jete ja Liis sõitsid Horvaatiasse suvitama ning meie Assoga keerasime rooli Austria poole. Kuna nüüd ei olnud meil enam sõitmisega nii kiire, istusime McDonald’s-isse laua taha maha ja võtsime kaardi lahti, otsides põnevaid paiku, mida teel Viini külastada. Mõtlesime, et kuna me Slovakkias Bratislavas ei käinud, sõidame hoopis sinna lõunasööki sööma. Mõeldud, tehtud, söödud.

Viini minna oli Asso soov. Mina olin seal juba kaks aastat tagasi Eurovisioonil käies ringi vaadanud ja linnaga üsna headeks tuttavateks saanud, kuid Assol oli see esimene kord. Jalutasime veidi, käisime toidupoes õhtusööki ja suveniiriveini ostmas ning asusime taas enne pimedat teele, et kuskil linnast väljas magamiseks hea vaatega parkimiskoht leida. Aga ei ole see midagi nii lihtne (kui sa pirtsakas oled ja päris suure tee ääres või rahvarohkes kohas magada ei taha).
Esimeseks variandiks oli üks Viini külje all asuv linnake mäeharjal, kus kõige kõrgemat kohta otsima asusime. Ukerdasime mööda väikeseid tänavaid, kuni mööda üht väikest kruusateed tee tippu leidsime. Sõit oli närvesööv, sest vahepeal tekkis tunne, et sellest tobedast järsakust ei saa me enam ei alla ega üles, kuid vaade oli imeilus. Kohalikud matkajad oskasid aga öelda, et seal samas elab üks kuri talupidaja, kes meiesuguseid külalisi ei salli. Kuigi kõik näis ööbimiskoha mõttes ideaalne, ütles kõhutunne, et see ei ole tõesti see päris õige koht – ei taha ju kellelegi tüliks olla ja mingit jama kaela tõmmata. Kuna me seal aga juba olime, panime korraks matkatoolid maha, pistsime õhtusöögiks ostetud nuudlid nahka ja hakkasime peale suure vaevaga üles sõitmist jälle alla tagasi minema, et magamiseks mõni muu koht leida. Mis seal ikka. Meie õnneks oligi üsna lähedal ühe raudteeperrooni taga väikese pargi ja korvpalliplatsi vahel ideaalne väike hämar parkimisplats, kus ei olnud ei liiklust ega müra.
Neljandal päeval tahtsime me, räpakollid, end pesta. Panime kaardi peal teekonna Tšehhi poole paika ja võtsime eesmärgiks leida kuskilt tee pealt mingi spordikeskuse laadne koht, kus duši all käia. Asulaid on seal õnneks palju ja üsna ruttu nägimegi suurt hoonet kirjaga “SPORTHALLE”. Ideaalne! Aga… Suletud. Olgu. Sõitsime edasi. Leidsime siis aga veel ideaalsema variandi – ujula! Asso minu juuksepalsami toomise pärast ujuma ei jõudnud (ups), kuid mina sulistasin küll veidi. (Küsimus austrialastele – miks te ujulas reas ei uju? Igaüks ujus täiesti suvaliselt oma valitud suunas. Miks? MIKS?!)
Taas aktsepteeritavalt lõhnavana sõitsime me peale väikest pesupausi Tšehhi poole. Tšehhi on äge! Käisime Tabori linna loomaaias ja sõitsime enamasti mööda väikeseid teid, mis on kindlasti kordades põnevam, kui kiirteedel kihutamine. Üllatavalt avaldas Praha meile kõikidest pealinnadest kõige enam muljet ja otsustasime, et sinna peame me ükskord ka pikemaks ajaks tagasi minema. Ning kuigi head sööki saab mujaltki, oli see õhtusöök seal juhuslikult valitud restoranis nii maitsev, et juba selle roa pärast hakkan ma tagasi Praha poole astuma, kui kõht tühjaks läheb.
Järgmisel paaril päeval me enam erilisi plaane ei teinudki. Lõpp hakkas paistma ja seetõttu hakkasime vaikselt kodu poole liikuma. Tee peal tegime küll peatusi ja vaatasime veidi ringi, kuid nina oli meil siiski juba Eesti poole suunatud.
Täpp “i” peal oli aga meie reisilt puudu. Julgesin Lätis Assole naljatledes mainida, et kuna me hääletajaid peale ei võtnud (ruumipuuduse tõttu oli meil autos ainult kaks istet), tekib meil karmavõlg. Enam ma aga seda nalja ei teeks… Veidi enne Pärnut ütles ootamatult meie siiani imeliselt hakkama saanud auto üles ja jäi üle vaid puksiiri oodata. No jah. Ootasime, sõitsime, ootasime, sõitsime ja kella kaheksa paiku olime lõpuks tagasi Tapal. Jess, ongi tehtud, mõtlesime me. Aga siis kukkus meie suveniiriõllede kotil põhi alt ja õe maja ees oli killustiku asemel nüüd üks klaasikilde ja õllevahtu täis õnnetusehunnik. Imeline. Kükitasime seal siis kolmekesi, korjasime kilde ja lootsime, et nüüd on kõik. Ja oli. Kõik. Sõime pitsat, jõime Leedu veini ja lugesime Eurotripi (vaatamata kõigele) õnnestunuks.

Tüdruk metsas

Üht on teil vaja minu kohta teada – mulle VÄGA meeldivad kokkusattumused. Ning Anitaga, kes oli enne seda fotosessiooni minu jaoks täiesti võõras inimene, juhtus meil neid veidralt palju olema.
Enne Balti jaamas kokku saamist, et rongiga Aegviitu sõita, mõtlesin ma, et võtan meile palava suveilma puhul Boostist külmad joogid. Ise tellin ma sealt alati ainult smuutit nimega Tropical Pina Colada, seega esimene mõte oli, et võtan talle sama. Kuna ma aga Anita toitumusharjumustega kursis pole, pidin igaks juhuks küsima, mis smuutid talle Boostis maitsevad. Ja teate, mis ta ütles? Tropical Pina Colada! Okei, see on väike asi.
Rongis tutvudes küsisin ma loomulikult, millega ta tegeleb. Ütles, et käib tööl. Ja kus, huvitav küll? Ilmselgelt Ülemiste Timberlandis, kuhu ta põhimõtteliselt minu asemele eelmisel suvel tööle võeti, kui ma Buduaari edasi liikusin. MIDA?!
Ja lisaks igasugused muud väikesed asjad – meil on sama soeng ja juuksevärv, me mõlemad oleme (erinevatel aastatel) osalenud Eviani suvemodelli valimistel (tema võitis, ma lahkusin tühjade kätega) ning mõlemad oleme osalenud Eesti Tippmodelli saates (tema sai finaali, mina langesin esimeste poolfinalistide seas välja)… Lahe ju?! Ei…?
Fotode tegemiseks seiklesime me siis elektrirongiga Aegviitu ja jalutasime Nelijärvel Nikkerjärve ümbruses metsas, mis, võib öelda, on põhimõtteliselt üks mu lemmikuimaid kohti maamunal. Tallinnas ei leia ma kunagi seda rahu, mida seal, keset loodust, kogen. Õnneks Anitale ka väga meeldis, seega kumbki meist sealt väga ära ei kibelenudki ja rändasime puude vahel päris pikalt.
Ei ole küll fotohuviliste jaoks suur asi, aga harjutasin seekord pildistamist täiesti manuaalselt (seadsin sätted manuaalselt ja kasutasin manuaalfookust), mida ma veidral kombel väga tihti ei tee. Ju olen laisk ja loll olnud.
Töötluse osas tegin samuti nende piltide puhul veidi teistmoodi tööd – kui tavaliselt ma isegi meigita näo puhul silun ära vaid paar suuremat nahaviga, siis nüüd tahtsin luua erilist puhtust, mis minu meelest neil fotodel täpi i-le pani. Anita klaar nahk ei vajanud seda silumist muidugi just eriti palju, aga alati on kuskilt norida, eks.

Mina blogimas + stuudios Hegle-Maris ja palju sädelust

No nii. Tuleb välja, et olen nüüd juhuslikult Eesti blogiauhindade valimiste kohaselt Eesti fotoblogide pingereas lausa esimese nelja seas. Mäletan küll, et mõned kuud tagasi end lihtsalt kirja panemise pärast sinna nimistusse lisasin, kuid see, mis sealt välja tuli… Ma ei võtnud seda küll tõsiselt – ei öelnud kellelegi ning ei arvanud üldse, et sinna blogijate sekka väga sobingi, aga seetõttu vast tunnengi, et seda suurem on see väike võit mu jaoks. Mulle ei meeldi kuskil blogijate gruppides häält teha, end kellelegi peale suruda, lugejaid “koguda”… (On ka blogisid, kelle seesugused postitused mulle pigem meeldivad, sest siis on mulle justkui mugavalt nina ette laotud teatud rida uusi postitusi, mida lugeda). Saladuskatte all võin öelda, et ma olen lausa nii tagasihoidlik (jah, seepärast ma ju siin avalikult kirjutangi, khm), et mul on enda sügavamate mõtete jagamiseks lausa salajane, nimetu blogi olemas. Kirjutaksin hea meelega ka paberile, aga… Käsi väsib peale kolmandat rida ära. Läheb krampi, noh. Mõte käib kiiremini kui tindipliiats ealeski paberit täita jõuaks. Aga mis ma siin ikka vabandusi otsin – tegelikult ma olen ju lihtsalt argpüks. Mul on palju mõtteid ja nende ridadesse maalimine on minu jaoks kohutavalt sütitav tegevus, kuid ehk ei kannata ma veel kriitikat ja olen pigem rahulik vaikselt kooseksisteerimisse uskuja. Tegelikult tahaksin ju minagi, nagu igaüks, leida mõttekaaslasi, kellele sääraste postituste näol vestluse alustamiseks oma mõtteid jagada ja kellelt siis ka adekvaatset tagasiside saada. Mul on mõtted, sul on mõtted – küll ma mõnda asja ikka jagan, aga pläma ei viitsi ma ka ajada. Ealeski ei viitsi ma lugeda, mida keegi päeva, nädala või kuu jooksul oma eraelus korda on saatnud, mida ostnud, miks ostnud, mida seljas kandnud, mida söönud… See on ilmselt maitse asi. Ma ei olegi päris täpselt veel aru saanud, millest mulle siis lugeda meeldib. Aga ega ma ei peagi saama. Ju mulle meeldib lihtsalt lugeda igasugustest perspektiividest, tunnetest, emotsioonidest. Ning nende jagamiseks ei olegi vaja nii palju konkreetseid näiteid tuua. Muidugi on ka kleidi valimisest võimalik sisukas mõte kirja panna, kuid olgem ausad… On ka põnevamaid asju, millest lugeda, kirjutada, mõelda. Aga samas ongi pildis palju edevaid moeblogijaid ja elulisi blogijaid, kes lihtsalt väga palju jagavad mingeid hilpe, millest huvi tundjate hulka ehk sihtgruppi ma ei kuulu. Ma siis loen midagi muud, kui vahel blogide lugemise tuju peale tuleb. Näiteks Nullkulu. Okei, ütlen ära – ma ei loegi üldse midagi muud, kui Nullkulu. Ja temaltki mitte iga postitust. Vahel inimlikust uudishimust satun igasugustele edevusest kokku lahmitud, ausalt öeldes si**adele kirjatükkidele, mis räägivad peaaegu mitte millesti ja on illustreeritud mingite uduste telefonipiltidega (see on juba fotograafiahuvilise vingumine), aga äkki olen ma aga lihtsalt ise üks “spirituaalne” snoob? Teate küll – see, kes on enda sõnul hästi spirituaalne, eriline ja empaatiline inimene, kogub kristalle, jagab Facebookis igapäevaselt võimsaid mõtteterasid (jah, ma teen seda – minge vaadake mu seinale) ning peab igaüht, kes sama ei tee, endast halvemaks inimrämpsuks (kirjuta Google-i pildiotsingusse “ego traps” ja loe teksti esimeselt pildilt). Teen ma siin ju maha neid, kes argistest asjadest rääkida julgevad. Sest rääkida tuleb ju AINULT sügavatel elulistel teemadel. Nali naljaks. Loomulikult olen ma täitsa keskmine eestlane ning vestlen sõbrannadega lihtsatest asjadest nagu köögikapid, uus tapeet , kellegi rasedus ja eelmise nädalavahetuse peod. Ka mulle meeldib vahel lõbusas tujus üsna mõttetut pläma ajada, aga sõnade võlu ongi see, et nad on välja öeldud vaid hetkeks. Kirjas on nad aga jäävad. Minu jaoks on kiri püha – kui kirjutan, siis teen seda pea ja südamega. Mõtlen, kaalun, sean sõnu ritta nii, et oleks kohe seatud! Internet on täis ütlemise pärast öeldud sõnu, sest blogipostitus peab ju ilmuma, kuna lugejaid nii huvitab, mis blogijal öelda on. Aga vahel ei olegi ju midagi öelda. Mõnikord on pea täitsa tühi ja kirjutataksegi, et eile käidi seal, tehti seda ja toda ning nüüd on aeg last toita ja magama minna. Kõik. Nagu mingi igav päevaraamat. Sest välja on jäetud kõik, mis päriselt enda salapäevikusse kirja pandaks.
Selleks, et mind aga lõplikult selle snoobitsemise eest tuleriidale ei visataks, üritan asju siluda, öeldes, et ma tegelikult ei vaata kellegi poole viltu. Mina ei peagi mõistma iga blogipostituste reklaamimise gruppi lisatud lingi tagamaid ning mina ei peagi kõikidest hobifotograafide gruppi lisatud piltidest aru saama. Smilers ütles ka, et asi on maitses. Ja Smilers mulle meeldib. Las Smilers otsustab.
Kuna ma siiski aga fotoblogi pean, jagan ka must-valge kribu kõrvale sädelust ja värve juba kuu aega tagasi (hei, suvi, kuhu kaod?!) tehtud fotode näol. Pildil taas mu lemmik Hegle-Maris, kellega tahtsin proovida midagi eriti nukulikku, puhast ja helget. Ta on nii ilus. Iu.

Kätlin @Hilton Tallinn Park

Üle-eelmisel nädalal oli mul au esmakordselt külastada kurikuulsat Hiltoni hotelli, ning mis veel ägedam – Eri Klasi sviiti. Minu Buduaari kolleeg Kätlin oli broneerinud meile pildistamiseks uhke sviidi Hiltoni 11. korrusel, kõige-kõige tipus, üleni klaasist seintega nurgas. Ausalt öeldes võttis seest õõnsaks küll, kui ühel hetkel laiema kaadri jaoks tagurdades end põhimõtteliselt õhust avastasin, sest seinu ju näiliselt nagu polnudki.
Sain juba täna kontoris käies Kätlinile tehtud meigi eest komplimendigi, kuid tegelikult ei olnud seekord jumestus minu poolt – kui mina kaamera ja valgustitega hotelli komberdasin, oli Kätlin juba meikarist sõbrannaga platsis.
Piltide kohta olen saanud palju head tagasisidet, seega suur aitäh, Kätlin, et mind end pildistama usaldasid!
Täidan (tema enda sõnul) häbeliku Kätlini soovi ja kõiki pilte ei avalda, kuid siin on mõned kaadrid!

HELEN MARZ by Reet Reinsalu

OH MY GOSH! Sõbrants Reet käis täna mu kodustuudioga tutvumas ja kuigi me alustasime esmalt tema jumestuse ja fotosessiooniga, sain mina ka endast üle pika aja ühe cool’i galerii!
Kuigi see pisike stuudionurk mu 50 mm objektiiviga täiskasvanud inimest korralikult kaadrisse ei mahuta, võttis Reet õnneks oma kaamera kaasa ja minu jaoks oli üle mitme aasta ULMELINE näha, mida üks klassikaline 18-(?) mm objektiiv peale jätab. NII PALJU?! Oh, kui mul vaid oleks üks laiema nurgaga objektiiv… Oh, kuidas ma klõpsutaks! Uurisin ka veidi Eesti fotopoodides ringi, aga parim variant minu jaoks oli üle 700€ maksev vidin. Noh… Praegu jääme ootele.
Reet proovis kätt nii minu (Canon EOS 5D Mark III) kui enda kaameraga (Canon EOS 550D), kuid ausalt öeldes mind kerge kvaliteedi kadu tema kaamera puhul ei häiri, sest meie visiooni puhul selle sessiooni suhtes oli pigem ikkagi vaja laiema nurgaga objektiivi. Mõne minu kaameraga tehtud pildi puhul mind lausa häirib, kuidas nii ots-otsaga kuidagi pildile olen ära mahutatud. Portreede puhul pole nagu viga, aga enamuse neist oleksin ilmselt ainult telefoniga tehtud saanud…
Kas keegi saab aru ka pilte vaadates, kumma objektiiviga mis pildid tehtud on? Reet, sina vähemalt? *lol*

Ja Reet, ära muretse – tegelen sinu piltidega homme hommikul esimese asjana!

XOXO

Ilusat naistepäeva! + TASUTA FOTOSESSIOONI VÕITJA

Hei, armsad!

Esmalt soovin loomulikult kõigile ilusat naistepäeva! Olen viimase paar nädala jooksul tänu uutele tuultele oma fotograafiametis kohtunud nii paljude uskumatult kaunite ja naiselike naistega, et tunnen täna kohe erilist rõõmu oma töö pärast! Täna näiteks käisid minu juures stuudio tutvumispaketiga (loe eripakkumise kohta hinnakirjast) pildistamas Maarja-Liis ja tema armas pisike küpsisesöödik Kristofer, kellega koos ma oma pisikeses stuudios nii toreda hommiku veetsin.
Pilte mul teiega veel ühestki sessioonist hetkel jagada ei ole, sest Buduaar Teeni trükk on juba mõne päeva pärast ja ajaga on natuke kitsas, aga õnneks saan ma nüüd vähemalt välja kuulutada Facebooki loosimise võitja.
Osalejaid oli 114 ja ma olen nii tänulik, et selle loosimise käigus ka nii palju huvilisi kalendrisse fotosessioonidele olen kirja saanud – järgnevatel nädalatel on mul stuudiosse külalisi oodata küll ja veel. See aga ei tähenda, et ajad täis oleksid – kirjuta mulle ja leiame ka sulle paar tunnikest, et stuudios mõned kvaliteetsed kaadrid üles võtta!
Nii, loosimise juurde tagasi. Ma ei hakka pikalt heietama sellest, kuidas ma tahaksin teile kõigile seda võimalust pakkuda, sest külma südamega pean siiski vaid ühe võitja välja kuulutama… Võitjaks on KÄROLIN TAMMOJA. Palju õnne! Kohtume sinuga juba varsti, võta minuga palun ühendust Facebooki lehe kaudu!
Suur aitäh kõigile osalejatele! Mina hakkan nüüd igatahes end valmis sättima, sest juba varsti tuleb mulle külla Reet, kellega me ühe korraliku stuudiohängimise teeme – mina pildistan teda, tema pildistab mind. MA OLEN NII ELEVIL, sest keegi ei ole nii ammu minust pilte teinud! Fotograafi häda, eks…