Minust

Helen. 23. Kunstnik(?)

Mäletan, et juba lapsena huvitusin ma pildistamisest ja kunstist üleüldiselt ning kaamera oli meie peres alati tähtsal kohal – minu esimesed katsetused fotograafina algasid umbes siis, kui isa ostis meile esimese digikaamera.
Kunst oli meil au sees tänu mu emale – tema talendikus on imetlusväärne ja võtsin ilmselt üsna iseenesestmõistetavalt seda, kui hästi ta maalis ja joonistas. Umbes 13. eluaastani ei olnud ma mõelnud, et võiksin oma kunstnikust ja jumestajast ema jälgedes käia, sest pigem keskendusin muudele huvialadele – sporditrennidele, muusikakoolile… Ometi mäletan esimest hariliku pliiatsiga joonistatud portreed justkui eilset, mis oli, kui nüüd hästi järele mõtlen, tehtud minu üles võetud foto järgi, millel minu tehtud jumestusega sõbranna.

“Kõige ise ära tegemine” on niisiis alati minu jaoks justkui loogiline olnud. Tahtsin, hakkasin jumestamist praktiseerima. Tahtsin, hakkasin aktiivselt fotograafiaga tegelema. Siis tätoveerimisega. Siis tegin geelküüsi. Hakkasin seinu maalima. Festivalidel laste nägudele liblikaid joonistama…

Nüüd olen ma enam-vähem seda kõike korraga. Kui keegi sunniks mind valima, siis ma ilmselt ei suudaks. Olen tegelenud nii joonistamise ja maalimise, jumestuse kui ka fotograafiaga korda-mööda ja korraga juba aastaid ning seetõttu ei olegi ma hakanud sildistama end ei fotograafiks, ei jumestajaks, ei maalriks.

Ma olen lihtsalt mina ning ma loodan, et see inspireerib neid, keda saatus või muud müstilised jõud minu kaamera ette või pintsli alla toovad. Armastan kunsti, ilu, loomingut ja elu ise ning soovin oma olemisega tuua maailma veidikenegi maagiat ja ehedust.

Aitäh teile, kes te olete mind valinud enda väikestesse seiklustesse.
Lähme ja elame!