H + A = LOVE AND RAINBOWS

Oh, kui hea meel mul on, et Heidy ja Ats ikkagi sel vihmasel päeval riski võtsid ja fotosessiooni siiski ära ei jätnud! Nimelt oli mul pühapäeval planeeritud kaks fotosessiooni, millest üks, kella viieks planeeritud, juba tormise ilma tõttu ära jäetud sai, kuid teine tänu fotograafi ja pruutpaari optimismile siiski tehtud sai.
Pühapäev algas ilusa ilmaga – tundus, et õhtul saab taustaks imeilusa päikeseloojangu. Jess! Ometi hakkasid pilved kogunema ja veidi peale lõunat potsatas mu postkasti kiri, et lükkame kella viiese fotosessiooni ikkagi mõneks ilusamaks päevaks edasi. Mis seal ikka – looduse vastu ju ei saa. Siis hakkasin aga veidi kella seitsmese pärast muretsema. Planeeritud oli ju vastabiellunute romantiline fotosessioon ning pruutpaar lootsis ju ometigi saada ideaalsed suvist soojust õhkavad ja armastust täis pildid. Aga kella poole seitsme paiku voolas taevast veel umbes kahe päeva jagu vett alla… Istusin akna ääres, passisin kella ja olin juba valmis postkastis nägema Heidy kirja, milles ta ütleb, et jätame fotosessiooni ära. Kell kolmveerand seitse istusin taksosse, et ranna poole sõita, aga ei midagi. Ju on noorpaar siis sama optimistlik kui mina, mõtlesin ma. Ja oligi. Ilmselt oleks vihm niikuinii järele jäänud, aga meile tundus, et see kõik oli just nagu tellitud – vikerkaared, erksinine taevas, kuldne päikesevalgus, vahutavad lained ja täpselt paras kogus pisikesi vihmapiiskasid, mis nii armsalt armunute naeratavatele nägudele langesid… Ja kui tore kokkusattumus on, et täpselt nagu neil piltidelgi, olid ka nädal enne fotosessiooni Heidy ja Atsi pulmapäeval samamoodi taevas vikerkaared. Kui SEE pole maagia, siis MIS üldse on?
Aitäh, Heidy ja Ats! Soovin teile imeilusat ülejäänud elu üheskoos ning olgu teie vihmastes päevades alati vikerkaari! ♥

EUROTRIP 2017

Kuigi minu jaoks on veider nimetada end “tööl käivaks” inimeseks, sest elan lihtsalt päev korraga tehes põhimõtteliselt lihtsalt kõike seda, mida tahan ja  armastan, võtsin ka mina juulikuus “puhkuse” ja ei teinud tervelt kaks nädalat üldse “tööd”. Selle asemel puhkasin esimese nädala Tapal niisama ning teisel nädalal võtsime Assoga lõpuks ette oma kaua oodatud sõidu kodumaalt kaugemale. Kuna 29. juuliks oli mul vaja olla tagasi Eestis pulma pildistamas, oli meil selleks üürikeseks seitsmeks päevaks paika pandud päris konkreetne sõiduplaan – sõita läbi Läti, Leedu ja Poola Slovakkiasse, Ungarisse, Austriasse ja Tšehhi. Tänu Asso heale planeerimisoskusele me seda kõike ka jõudsime.

Esimesel päeval alustasime kell 7 hommikul koos kolme sõbraga nende juurest Värskast kahe autoga oma teekonda lõuna poole. Eesmärk oli õhtuks jõuda Poola ja Slovakkia piiri lähistele, milleks oli Google Mapsi andmetel vaja teel olla lausa üle 15 tunni. Sõitsime me palju sõitsime, ikka tundus see teekond lühike. Autoaknast välja vaatamine ja muusika kuulamine on üks mu lemmikuimaid tegevusi, mistõttu tiksuvadki tunnid minu jaoks justkui minutitena mööda. Mäletan, et mõned aastad tagasi Sitsiiliasse hääletades ei olnud mul samuti kordagi mõttes, et üldse ei viitsi enam sõita. Istun, mõtlen, unistan ja vahin lihtsalt aknast välja. Jube mõnus. Lisaks on minu jaoks lameda Eesti pinnaga harjununa mägedeni jõudmise elevusalati nii suur, et ikka vahin ootusärevalt kogu aeg kaugusesse, et äkki ikka hakkavad need harjad kuskilt paistma.
Magasime, nagu iga järgnevgi öö, oma Passatites ning juba varavalges hakkasime aga jälle sõiduga pihta, sest mida pikem päev, seda rohkem näed, eks.

Teisel päeval avastasime Slovakkiat. Imetlesime mägesid, rääkisime läbi raadiosaatjate anekdoote ning küsisime üksteiselt Slovakkia kultuuri ja kommete teemal viktoriiniküsimusi. Külastasime ka Kõrg-Tatra mäestikku, kuid kuigi ma eelmisel korral seal mäest üles viivatel tõstukitel istudes kõrgusekartuse tõttu silmad peaaegu peast nutsin, oli mul ikkagi sisimas pisike soov jälle midagi “ekstreemset” teha ja kõrgustesse minna. Ometi vaatasime me maalilisi mäetippe vaid kõrvalt, sest aeg oli edasi liikuda. Kuigi kui ma nüüd ausalt ütlen, võttis juba mäe küljel sõitmine mul seest õõnsaks ja kõrvad hakkasid juba Poolas lukku minema, mis näitab, et ju need kõrgused ei ole ikka minu jaoks. Aga kaugelt on ju ka ilus vaadata…?
Samal päeval jõudsime me ka Ungarisse, kus isegi pealinnast, Budapestist, läbi vuhisesime. Oi, kuidas mulle meeldivad suurlinnad ööpimeduses! Päevasel ajal on isegi Tallinn minu jaoks vahel väsitav, kuid öösel on ju kõik veidi vaiksem ja müstilisem. Ööbisime kuskil Ungari väikelinnas parkimisplatsil, kus oma esimesele suveniiriveinile põhja peale tegime ja taskulampide valguses vihma käes puu all õhtusööki grillisime. Ah, milline idüll!
Kolmandat päeva alustades läksid aga meie kaks Passatit laiali. Tiit, Jete ja Liis sõitsid Horvaatiasse suvitama ning meie Assoga keerasime rooli Austria poole. Kuna nüüd ei olnud meil enam sõitmisega nii kiire, istusime McDonald’s-isse laua taha maha ja võtsime kaardi lahti, otsides põnevaid paiku, mida teel Viini külastada. Mõtlesime, et kuna me Slovakkias Bratislavas ei käinud, sõidame hoopis sinna lõunasööki sööma. Mõeldud, tehtud, söödud.

Viini minna oli Asso soov. Mina olin seal juba kaks aastat tagasi Eurovisioonil käies ringi vaadanud ja linnaga üsna headeks tuttavateks saanud, kuid Assol oli see esimene kord. Jalutasime veidi, käisime toidupoes õhtusööki ja suveniiriveini ostmas ning asusime taas enne pimedat teele, et kuskil linnast väljas magamiseks hea vaatega parkimiskoht leida. Aga ei ole see midagi nii lihtne (kui sa pirtsakas oled ja päris suure tee ääres või rahvarohkes kohas magada ei taha).
Esimeseks variandiks oli üks Viini külje all asuv linnake mäeharjal, kus kõige kõrgemat kohta otsima asusime. Ukerdasime mööda väikeseid tänavaid, kuni mööda üht väikest kruusateed tee tippu leidsime. Sõit oli närvesööv, sest vahepeal tekkis tunne, et sellest tobedast järsakust ei saa me enam ei alla ega üles, kuid vaade oli imeilus. Kohalikud matkajad oskasid aga öelda, et seal samas elab üks kuri talupidaja, kes meiesuguseid külalisi ei salli. Kuigi kõik näis ööbimiskoha mõttes ideaalne, ütles kõhutunne, et see ei ole tõesti see päris õige koht – ei taha ju kellelegi tüliks olla ja mingit jama kaela tõmmata. Kuna me seal aga juba olime, panime korraks matkatoolid maha, pistsime õhtusöögiks ostetud nuudlid nahka ja hakkasime peale suure vaevaga üles sõitmist jälle alla tagasi minema, et magamiseks mõni muu koht leida. Mis seal ikka. Meie õnneks oligi üsna lähedal ühe raudteeperrooni taga väikese pargi ja korvpalliplatsi vahel ideaalne väike hämar parkimisplats, kus ei olnud ei liiklust ega müra.
Neljandal päeval tahtsime me, räpakollid, end pesta. Panime kaardi peal teekonna Tšehhi poole paika ja võtsime eesmärgiks leida kuskilt tee pealt mingi spordikeskuse laadne koht, kus duši all käia. Asulaid on seal õnneks palju ja üsna ruttu nägimegi suurt hoonet kirjaga “SPORTHALLE”. Ideaalne! Aga… Suletud. Olgu. Sõitsime edasi. Leidsime siis aga veel ideaalsema variandi – ujula! Asso minu juuksepalsami toomise pärast ujuma ei jõudnud (ups), kuid mina sulistasin küll veidi. (Küsimus austrialastele – miks te ujulas reas ei uju? Igaüks ujus täiesti suvaliselt oma valitud suunas. Miks? MIKS?!)
Taas aktsepteeritavalt lõhnavana sõitsime me peale väikest pesupausi Tšehhi poole. Tšehhi on äge! Käisime Tabori linna loomaaias ja sõitsime enamasti mööda väikeseid teid, mis on kindlasti kordades põnevam, kui kiirteedel kihutamine. Üllatavalt avaldas Praha meile kõikidest pealinnadest kõige enam muljet ja otsustasime, et sinna peame me ükskord ka pikemaks ajaks tagasi minema. Ning kuigi head sööki saab mujaltki, oli see õhtusöök seal juhuslikult valitud restoranis nii maitsev, et juba selle roa pärast hakkan ma tagasi Praha poole astuma, kui kõht tühjaks läheb.
Järgmisel paaril päeval me enam erilisi plaane ei teinudki. Lõpp hakkas paistma ja seetõttu hakkasime vaikselt kodu poole liikuma. Tee peal tegime küll peatusi ja vaatasime veidi ringi, kuid nina oli meil siiski juba Eesti poole suunatud.
Täpp “i” peal oli aga meie reisilt puudu. Julgesin Lätis Assole naljatledes mainida, et kuna me hääletajaid peale ei võtnud (ruumipuuduse tõttu oli meil autos ainult kaks istet), tekib meil karmavõlg. Enam ma aga seda nalja ei teeks… Veidi enne Pärnut ütles ootamatult meie siiani imeliselt hakkama saanud auto üles ja jäi üle vaid puksiiri oodata. No jah. Ootasime, sõitsime, ootasime, sõitsime ja kella kaheksa paiku olime lõpuks tagasi Tapal. Jess, ongi tehtud, mõtlesime me. Aga siis kukkus meie suveniiriõllede kotil põhi alt ja õe maja ees oli killustiku asemel nüüd üks klaasikilde ja õllevahtu täis õnnetusehunnik. Imeline. Kükitasime seal siis kolmekesi, korjasime kilde ja lootsime, et nüüd on kõik. Ja oli. Kõik. Sõime pitsat, jõime Leedu veini ja lugesime Eurotripi (vaatamata kõigele) õnnestunuks.

FAMILY TIME

Imearmas Lenna ja tema vanemad Ave ja Tanel olid minu jaoks ideaalsed modellid ja kliendid, sest kui Ave mulle paar kuud tagasi kirjutas ja pildistamise kohta uuris, võttis ta seda, et minu jaoks stilistika üpris oluline on, päris tõsiselt, mis üllataval kombel sugugi igapäevane pole. Kuna nende sooviks oli peresessioon looduses, on ju ilmselge, et punase pitskleit olustikuga väga ei klapiks (jah, igasuguseid asju juhtub, kui fotograafiga läbi ei räägita), mistõttu andsin Avele rõivaste otsimiseks soovituslikud märksõnad – maalähedus, lihtsus ja mahedad värvid. Ja enne fotosessiooni nende koduuksest sisse astudes nägingi diivanile laotult täpselt õigeid rõivakomplekte. Ma usun, et iga fotograaf mõistab, kui palju aitab loometööle kaasa see, kui kõik pildil olev omavahel harmoneerub. Jah, on võimalik üles pildistada kaunis ürgses rabas kakerdav tikk-kontsades ja erkroosa läbipaistva crop top-iga neiu, kelle kõrval Monsteri cap-i ja paksu hõbeketiga nätsu näriv hobikulturist, kuid see ei ole päris see. On kindlasti neid, kes sellist stiilipuhtust taga ei aja, kuid ju ei ole see lihtsalt minu stiil. Ja tegelikult ei olegi ju probleemi – kui meie stiilid ei klapi, on Eestis õnneks fotograafe põhimõtteliselt lõputult ja kindlasti leidub igaühe jaoks mitmeid sobivaid, kellega ideaalne tulemus saavutatakse.
Tagasi aga Lenna, Ave ja Taneli juurde. Fotosessioon toimus Eesti Vabaõhumuuseumis, kus minusugune loodusearmastaja pea igat nurka inspireerivaks peab. Olin seal enda mäletamist mööda lausa esimest korda ning üllatusin väga positiivselt, kui suur Vabaõhumuuseum tegelikult on ning kui mõnus seal lihtsalt niisama olla ja akusid laadida on. Jalutasime ringi, nautisime ilma, rääkisime juttu ja vestlesime isegi kassidest, mis minu puhul ilmselt vältimatu on. Ilm oli imeilus ning kuigi väike Lenna oli uskumatult tubli ja koostööaldis, tuleb väsimusejonn lõpuks ikka paratamatult ühel hetkel peale… Huvitav oli see, et Ave soov oli saada kõik pildid ka must-valgel kujul. Miks ka mitte, mõtlesin ma. Ja kui tore, et ta seda soovis, sest ka mulle meeldisid lõpuks paljud pildid hoopis must-valgena rohkem. Aitäh selle nõuande eest, Ave!

The gorgeous Addie Claire (yes, AGAIN)

Kuigi välismaalt Eestisse ülikooli õppima tulnud Addie on nüüd peale viit aastat õpinguid meie armsa kodumaa pinnalt lahkunud, on mul nii hea meel, et ma teda üheks oma “püsikliendiks” saan (loe: sain) nimetada. Alates märtsist, mil avasin oma armsa kodustuudio ning ta tutvumishinnaga sinna huvi pärast fotosessioonile tuli, on ta minu kaamera ees ja meigipintslite all päris mitu korda käinud. Peamiselt on see minu jaoks olnud suur au seetõttu, et muidugi on uhke tunne, kui keegi sind lausa nii heaks peab, et su teenuseid mitmeid kordi kasutab, kuid suureks boonuseks on ka see, et ta nii väljast kui ka seest üks tõeliselt ilus inimene on.
See viimane sessioon on aga esimene, kus liikusime stuudiost lageda taeva alla. Addie sooviks oli enne Eestist lahkumist jäädvustada hetki kaunis Tallinna vanalinnas ning uidata kohalikuna viimast korda kohtades, mis talle teatud põhjustel südamesse on pugenud. Nii me siis jalutasime kuskile kiirustamata mööda vanalinna, rääkisime elust, inimestest, minevikust, olevikust ja tulevikust ning ilus ilm oli seejuures ainult kasuks. Käisime väikeseid kõveraid vanalinna tänavaid mööda Neitsitorni juures ja Raekoja platsil ning nägin oma silmaga ära isegi ilmselt ühe veidraima koduukse Tallinnas. Nimelt asub Addie esimene korter Tallinnas ühe Vene tänava maja keldrikorrusel ning sinna peab sisenema läbi väikese rohelise ukse, mis näeb välja nagu päkapikumaja sissepääs. Kui lahe!
Ja vaadake, kui lahedad on Addie loomulikud lokid, mis minu soovitusel seekord sirgeks tõmbamata jäid!

Tüdruk metsas

Üht on teil vaja minu kohta teada – mulle VÄGA meeldivad kokkusattumused. Ning Anitaga, kes oli enne seda fotosessiooni minu jaoks täiesti võõras inimene, juhtus meil neid veidralt palju olema.
Enne Balti jaamas kokku saamist, et rongiga Aegviitu sõita, mõtlesin ma, et võtan meile palava suveilma puhul Boostist külmad joogid. Ise tellin ma sealt alati ainult smuutit nimega Tropical Pina Colada, seega esimene mõte oli, et võtan talle sama. Kuna ma aga Anita toitumusharjumustega kursis pole, pidin igaks juhuks küsima, mis smuutid talle Boostis maitsevad. Ja teate, mis ta ütles? Tropical Pina Colada! Okei, see on väike asi.
Rongis tutvudes küsisin ma loomulikult, millega ta tegeleb. Ütles, et käib tööl. Ja kus, huvitav küll? Ilmselgelt Ülemiste Timberlandis, kuhu ta põhimõtteliselt minu asemele eelmisel suvel tööle võeti, kui ma Buduaari edasi liikusin. MIDA?!
Ja lisaks igasugused muud väikesed asjad – meil on sama soeng ja juuksevärv, me mõlemad oleme (erinevatel aastatel) osalenud Eviani suvemodelli valimistel (tema võitis, ma lahkusin tühjade kätega) ning mõlemad oleme osalenud Eesti Tippmodelli saates (tema sai finaali, mina langesin esimeste poolfinalistide seas välja)… Lahe ju?! Ei…?
Fotode tegemiseks seiklesime me siis elektrirongiga Aegviitu ja jalutasime Nelijärvel Nikkerjärve ümbruses metsas, mis, võib öelda, on põhimõtteliselt üks mu lemmikuimaid kohti maamunal. Tallinnas ei leia ma kunagi seda rahu, mida seal, keset loodust, kogen. Õnneks Anitale ka väga meeldis, seega kumbki meist sealt väga ära ei kibelenudki ja rändasime puude vahel päris pikalt.
Ei ole küll fotohuviliste jaoks suur asi, aga harjutasin seekord pildistamist täiesti manuaalselt (seadsin sätted manuaalselt ja kasutasin manuaalfookust), mida ma veidral kombel väga tihti ei tee. Ju olen laisk ja loll olnud.
Töötluse osas tegin samuti nende piltide puhul veidi teistmoodi tööd – kui tavaliselt ma isegi meigita näo puhul silun ära vaid paar suuremat nahaviga, siis nüüd tahtsin luua erilist puhtust, mis minu meelest neil fotodel täpi i-le pani. Anita klaar nahk ei vajanud seda silumist muidugi just eriti palju, aga alati on kuskilt norida, eks.

Mina blogimas + stuudios Hegle-Maris ja palju sädelust

No nii. Tuleb välja, et olen nüüd juhuslikult Eesti blogiauhindade valimiste kohaselt Eesti fotoblogide pingereas lausa esimese nelja seas. Mäletan küll, et mõned kuud tagasi end lihtsalt kirja panemise pärast sinna nimistusse lisasin, kuid see, mis sealt välja tuli… Ma ei võtnud seda küll tõsiselt – ei öelnud kellelegi ning ei arvanud üldse, et sinna blogijate sekka väga sobingi, aga seetõttu vast tunnengi, et seda suurem on see väike võit mu jaoks. Mulle ei meeldi kuskil blogijate gruppides häält teha, end kellelegi peale suruda, lugejaid “koguda”… (On ka blogisid, kelle seesugused postitused mulle pigem meeldivad, sest siis on mulle justkui mugavalt nina ette laotud teatud rida uusi postitusi, mida lugeda). Saladuskatte all võin öelda, et ma olen lausa nii tagasihoidlik (jah, seepärast ma ju siin avalikult kirjutangi, khm), et mul on enda sügavamate mõtete jagamiseks lausa salajane, nimetu blogi olemas. Kirjutaksin hea meelega ka paberile, aga… Käsi väsib peale kolmandat rida ära. Läheb krampi, noh. Mõte käib kiiremini kui tindipliiats ealeski paberit täita jõuaks. Aga mis ma siin ikka vabandusi otsin – tegelikult ma olen ju lihtsalt argpüks. Mul on palju mõtteid ja nende ridadesse maalimine on minu jaoks kohutavalt sütitav tegevus, kuid ehk ei kannata ma veel kriitikat ja olen pigem rahulik vaikselt kooseksisteerimisse uskuja. Tegelikult tahaksin ju minagi, nagu igaüks, leida mõttekaaslasi, kellele sääraste postituste näol vestluse alustamiseks oma mõtteid jagada ja kellelt siis ka adekvaatset tagasiside saada. Mul on mõtted, sul on mõtted – küll ma mõnda asja ikka jagan, aga pläma ei viitsi ma ka ajada. Ealeski ei viitsi ma lugeda, mida keegi päeva, nädala või kuu jooksul oma eraelus korda on saatnud, mida ostnud, miks ostnud, mida seljas kandnud, mida söönud… See on ilmselt maitse asi. Ma ei olegi päris täpselt veel aru saanud, millest mulle siis lugeda meeldib. Aga ega ma ei peagi saama. Ju mulle meeldib lihtsalt lugeda igasugustest perspektiividest, tunnetest, emotsioonidest. Ning nende jagamiseks ei olegi vaja nii palju konkreetseid näiteid tuua. Muidugi on ka kleidi valimisest võimalik sisukas mõte kirja panna, kuid olgem ausad… On ka põnevamaid asju, millest lugeda, kirjutada, mõelda. Aga samas ongi pildis palju edevaid moeblogijaid ja elulisi blogijaid, kes lihtsalt väga palju jagavad mingeid hilpe, millest huvi tundjate hulka ehk sihtgruppi ma ei kuulu. Ma siis loen midagi muud, kui vahel blogide lugemise tuju peale tuleb. Näiteks Nullkulu. Okei, ütlen ära – ma ei loegi üldse midagi muud, kui Nullkulu. Ja temaltki mitte iga postitust. Vahel inimlikust uudishimust satun igasugustele edevusest kokku lahmitud, ausalt öeldes si**adele kirjatükkidele, mis räägivad peaaegu mitte millesti ja on illustreeritud mingite uduste telefonipiltidega (see on juba fotograafiahuvilise vingumine), aga äkki olen ma aga lihtsalt ise üks “spirituaalne” snoob? Teate küll – see, kes on enda sõnul hästi spirituaalne, eriline ja empaatiline inimene, kogub kristalle, jagab Facebookis igapäevaselt võimsaid mõtteterasid (jah, ma teen seda – minge vaadake mu seinale) ning peab igaüht, kes sama ei tee, endast halvemaks inimrämpsuks (kirjuta Google-i pildiotsingusse “ego traps” ja loe teksti esimeselt pildilt). Teen ma siin ju maha neid, kes argistest asjadest rääkida julgevad. Sest rääkida tuleb ju AINULT sügavatel elulistel teemadel. Nali naljaks. Loomulikult olen ma täitsa keskmine eestlane ning vestlen sõbrannadega lihtsatest asjadest nagu köögikapid, uus tapeet , kellegi rasedus ja eelmise nädalavahetuse peod. Ka mulle meeldib vahel lõbusas tujus üsna mõttetut pläma ajada, aga sõnade võlu ongi see, et nad on välja öeldud vaid hetkeks. Kirjas on nad aga jäävad. Minu jaoks on kiri püha – kui kirjutan, siis teen seda pea ja südamega. Mõtlen, kaalun, sean sõnu ritta nii, et oleks kohe seatud! Internet on täis ütlemise pärast öeldud sõnu, sest blogipostitus peab ju ilmuma, kuna lugejaid nii huvitab, mis blogijal öelda on. Aga vahel ei olegi ju midagi öelda. Mõnikord on pea täitsa tühi ja kirjutataksegi, et eile käidi seal, tehti seda ja toda ning nüüd on aeg last toita ja magama minna. Kõik. Nagu mingi igav päevaraamat. Sest välja on jäetud kõik, mis päriselt enda salapäevikusse kirja pandaks.
Selleks, et mind aga lõplikult selle snoobitsemise eest tuleriidale ei visataks, üritan asju siluda, öeldes, et ma tegelikult ei vaata kellegi poole viltu. Mina ei peagi mõistma iga blogipostituste reklaamimise gruppi lisatud lingi tagamaid ning mina ei peagi kõikidest hobifotograafide gruppi lisatud piltidest aru saama. Smilers ütles ka, et asi on maitses. Ja Smilers mulle meeldib. Las Smilers otsustab.
Kuna ma siiski aga fotoblogi pean, jagan ka must-valge kribu kõrvale sädelust ja värve juba kuu aega tagasi (hei, suvi, kuhu kaod?!) tehtud fotode näol. Pildil taas mu lemmik Hegle-Maris, kellega tahtsin proovida midagi eriti nukulikku, puhast ja helget. Ta on nii ilus. Iu.

Tasuta fotosessiooni võitja: KÄROLIN

Olen nüüd peale nädalat Maltal taas kodusesse rutiini naasnud ja oleks ka viimane aeg kaks nädalat tagasi toimunud fotosessioonide pilte siia tilgutama hakata.
Kes mäletab, siis veebruaris oma uut kodustuudiot avades lükkasin ma käima  fotosessiooni loosimise, mille võitis endale Kärolin. Juba umbes 2 nädalat peale võidust teada saamist tuligi ta mulle külla – hunnik ehteid ja riideid kaenlas. Kuigi Kärolin ka ise enda sõnul suur jumestushuviline on (nagu me kõik, eks), lasi ta siiski võidetud paketile kohaselt mul endale fotomeigi teha, mis minu jaoks loomulikult alati suur pluss on. Sest… Noh… Enda käekiri on ikka enda käekiri ja mulle meeldib üldiselt enda fotosessioonidel ise jumestaja olla, sest kogemus on näidanud, et tihtilugu võib muidu järeltöötlus lausa ussssskumatult lisaaega vajada.
Fotosessioon ise oli ootamatult kiire ja lihtne – kuna Kärolin on tegelenud tantsimisega, oskas ta olla liikuv ja loomulik ning tundsin end kohati lausa kasutuna, sest üldiselt olen ma harjunud palju juhendama (mis mulle tegelikult samamoodi meeldib).
Tegelikult ma kibelen juba Malta reisivideot tegema, seega… Tsau!

MEES STUUDIOS: Erik Vent

Ah! Sah! Wow! Meesmodell stuudios! Ma polnud varem sellele nii väga mõelnudki, aga tõesti ei ole neid meesmodelle ju väga võtta. Ja ega need muude ametitega mehedki minu juurde niisama ilusaid pilte tegema ei kipu – pigem ikka naised, eks. Ma olen elus pildistanud sadu kauneid naisi, aga niimoodi, et üks mees tuleks ja poseeriks hea meelega üksinda (ja seda ka väga hästi oskaks), küll mitte. Professionaalsete moefotograafide jaoks võib see igapäev olla, aga minu jaoks oli see esmane kogemus, kuigi ma ka ikkagi juba võrdlemisi kaua piltnik olen olnud. Ausalt öeldes oli mul lausa selline imelik(?) tunne Erikut pildistades. Kui ma nüüd suudan õigesti kirjeldada, siis tunne oli selline, nagu ei pildistakski päris inimest. Et kaamera ees oleks nagu mingi maailmaime, kellele otse silma sisse ei julgegi vaadata. No olgem ausad, ma põhimõtteliselt pildistasin Brad Pitti. Või Leonardo DiCapriot? Või mõlemat?! Vähemalt tunne oli küll selline. Ja KUSJUURES Erik alustab sügisest õpet Hollywoodi näitekoolis, seega kes teab, ehk pildistasin just tulevast Oscari kandidaati? Tegelikult olen ma Erikuga koos isegi ühes TV3 veebiseriaalis näidelnud ja koos castingutel käinud, seega mul neid “mina ja kuulsus” lugusid varnast võtta küll.
Ühesõnaga, ma tean küll, et te kõik tahate juba pilte vaadata ja ahhetada, seega palun – ERIK VENT ISIKLIKULT!
PS! Erikut saad toetada (ja salamisi jälgida) tema Facebooki lehel Erik Vent.

THE gorgeous Addie Claire

Ei noh… Kui ma ütlen, et homme lisan galerii üles, siis ei tasu ju oodata, et ma seda homme teen… Eilse suhtes on vähemalt küll homne. Aga samas – keda huvitab, eks. Pildid on igatahes nüüd teie ees.
Eestis õppiv ameeriklane Addie Claire käis minu juures fotosessioonil eelmisel kolmapäeval ning mul on ausalt nii hea meel, et ta tuli. Ma arvan, et ma ei pea selgitama, miks teda selline lust pildistada oli. No vaadake teda! Ja lisaks oli temaga ära ütlemata lõbus ka.
Tänu Addiele saan ma aga nüüd lõpuks tehtud ka ühe asja, mida ma NII kaua olen tahtnud teha – minna loomade varjupaika vabatahtlikuks. Nimelt on Addie üks vabatahtlikest Pesaleidja kassitoas, kust minagi enda Maya sain, ning tänu tema juhtnööridele ja soovitustele sain ma nüüd lõpuks Pesaleidjale kirjutatud ja kinnitatud, et täna õhtul lähen ma esimest korda Pesaleidjasse mitte lihtsalt külastajana. MA OLEN NII ELEVIL. Kindlasti hakkab edaspidi siia palju juttu ja pilte varjupaiga elust tiksuma… Sorry not sorry, eks.
Aga nüüd siis piltide juurde. Kuigi Addie loomulikult ilus näolapp ja meetrised ripsmed tegelikult jumestust poleks vajanud, pidime ta ju siiski fotode jaoks VEEL VEATUMAKS muutma ja nii ma siis maalisin ta Angelina Jolie huuli umbes pool tundi. Nali. Tegelikult oli meil hästi tore ja mul on eriti hea meel, et talle endale ka pildid meeldivad. See on minu jaoks oluliseim! Seega aitäh, Addie! Ma loodan, et keegi sulle mu loba ära ka viitsis tõlkida. Või vähemalt selle “aitäh” osa.

WHAT A WEEK…

Viimane nädal on olnud üsna ulmeline – viie tööpäeva jooksul oli mul 7 fotosessiooni koos jumestusega, Buduaar Teeni kinoüritus Coca-Cola Plazas, sõit Rakveresse ja tagasi (et Eesti Õpilasesinduste Liidu regionaalsel koolitusel noortega juttu puhuda ja loomulikult veidi kaltsukates ringi vaadata) ning lisaks suutsin ma kõige selle “kõrvalt” ajakirjaga viimased spurdid teha ja asja trükki saata.
EÕL koolitusele olin ma kõnet pidama kutsutud põhjusel, et ma olevat hea näide sellest, kuidas hobist töö saab. Ega vastu polegi mõtet vaielda, sest möödunud nädalale tagasi vaadates tuleb tõesti tõdeda, et ma olen teinud nii palju tööd, aga sellist tunnet nagu ei oleks. Et justkui oleksin lihtsalt oma asju teinud – nagu ikka. Rääkisin ka noortele, kuidas ma vahepeal mõtlen, et äkki on midagi valesti, sest see, kuidas mu elu on kujunenud, ei saa ju nii lihtne olla. Aga tuleb välja, et saab. Ma naudin tõesti iga fotosessiooni ja neid inimesi, kes minuga killukese endast jagavad, mil me selle üürikese aja kahekesi veedame ning meigipeegli ja stuudiovalgustite ees maast ja ilmast räägime. Mul on nii hea meel, et huvilisi on niivõrd palju ning et saan teie olemist jäädvustada. Aitäh, aitäh, aitäh!
Kuigi ma ei mäleta täpset sõnastust, meeldis mulle, kuidas reede hommikul mul külas käinud Maarit mu fotosid kirjeldas – ta ütles, et ma suudan jätta inimesed pildil iseendaks, aga samas lisada killuke kunsti ja mingisugust sügavust. See oli mulle suur kompliment, sest TÄPSELT seda ma tahangi teha. Ma ei taha muuta inimest mingiks täiuslikult sätitud ja poseerima pandud iluideaaliks, vaid püüda tema olemust. Loomulikult teen ma enne fotosessiooni modellile jumestuse, juhendan teda, et ta end kaamera ees vabalt tunneks ning teen fotodele ka järeltöötluse, kuid ma siiski püüan rõhku panna loomulikkusele ja lihtsusele. Igaüks, keda ma olen pildistanud, on nii oma nägu ning see kõik on nii ääretult põnev! Seega veelkord suur aitäh kõigile, kes on usaldanud mind end kaadrisse püüdma. Olete armsad!
Siit siis mõned kaadrid hiljutistest fotosessioonidest (vähemalt need, mille olen jõudnud ära töödelda…)

Ahjaa, kuulge – üks naljakas lugu on mul tänasest ööst ka! Ja kui teil mu Snapchati kontot (helenmarz) pole, siis pole te veel naerda saanud.
Nimelt kõndisin ma umbes poole 12 ajal sõprade juurest koju ja nagu linnas ikka, on kuskil nurga taga igasuguseid imelikke inimesi, kes raha küsivad, eks. Ma tavaliselt ei julge neist väga välja teha, aga eile hakkas südametunnistus kuidagi piinama, kui üks suurte kompsudega purjus noormees mind umbes 5 korda (hästi vaikselt ja viisakalt) hüüdis. Jäin siis seisma ja küsisin, mis viga. Detailidesse ma ei hakka laskuma, aga ta oli just oma üürikorterist ilma jäänud ja otsis raha, et hommikul esimese bussi peale minna, et vanemate juurde sõita. Mul ei olnud sentigi raha kaasas ja ma ei osanud ausalt öeldes mitte midagi ette võtta, aga niisama ära kõndida oleks ju ka kuidagi südametu. Küsitlesin teda natuke ja googeldasin (tuli välja, et ta võitis 2004. aastal riikliku joonistusvõistluse, kus mina ka pea 10 aastat hiljem paar korda osalesin) ning otsustasin, et ega mul muud üle ei jää, kui panen ta alla korrusele sauna magama. Ega ma muidu poleks julgenud kedagi enda juurde võtta, aga kuna saun ei ole mul korteris ja lukuga välisuks jäi siiski meie vahele, ei võtnud mul tükki küljest ta kuueks tunniks sauna tugitooli pikutama lasta.
Hommikul ärkasin ma 6:40, et teda äratama minna, kuid sattusin just sel hetkel peale, mil ta enda kompse kokku pakkis. Andsin talle bussirahaks veel ühe taarakoti näppu ja läinud ta oligi.
Läksin siis sauna kontrollima, et mis ta seal siis ka korda saatis, kuid midagi kahtlast nagu ei olnudki peale selle, et põrandal olid sinised veepritsmed. Ma ei saanud esialgu aru, kas see on küünlavaha või mingi tema enda taskutest tulnud möga, kuid pesuruumi (mille ukse ma tegelikult kinni panin) minnes nägin seda siniseid plekke täis kraanikaussi ja sain aru – ahaa, poiss on minu sinist toonivat šampooni kätepesuseebiks pidanud. Ma oletan, et ta ise oli paanikas, aga minul on küll naljakas. Ju astub praegu vanemate juurde siniste kätega sisse ja ise ka ei saa aru, mis juhtus.