EUROTRIP 2017

Kuigi minu jaoks on veider nimetada end “tööl käivaks” inimeseks, sest elan lihtsalt päev korraga tehes põhimõtteliselt lihtsalt kõike seda, mida tahan ja  armastan, võtsin ka mina juulikuus “puhkuse” ja ei teinud tervelt kaks nädalat üldse “tööd”. Selle asemel puhkasin esimese nädala Tapal niisama ning teisel nädalal võtsime Assoga lõpuks ette oma kaua oodatud sõidu kodumaalt kaugemale. Kuna 29. juuliks oli mul vaja olla tagasi Eestis pulma pildistamas, oli meil selleks üürikeseks seitsmeks päevaks paika pandud päris konkreetne sõiduplaan – sõita läbi Läti, Leedu ja Poola Slovakkiasse, Ungarisse, Austriasse ja Tšehhi. Tänu Asso heale planeerimisoskusele me seda kõike ka jõudsime.

Esimesel päeval alustasime kell 7 hommikul koos kolme sõbraga nende juurest Värskast kahe autoga oma teekonda lõuna poole. Eesmärk oli õhtuks jõuda Poola ja Slovakkia piiri lähistele, milleks oli Google Mapsi andmetel vaja teel olla lausa üle 15 tunni. Sõitsime me palju sõitsime, ikka tundus see teekond lühike. Autoaknast välja vaatamine ja muusika kuulamine on üks mu lemmikuimaid tegevusi, mistõttu tiksuvadki tunnid minu jaoks justkui minutitena mööda. Mäletan, et mõned aastad tagasi Sitsiiliasse hääletades ei olnud mul samuti kordagi mõttes, et üldse ei viitsi enam sõita. Istun, mõtlen, unistan ja vahin lihtsalt aknast välja. Jube mõnus. Lisaks on minu jaoks lameda Eesti pinnaga harjununa mägedeni jõudmise elevusalati nii suur, et ikka vahin ootusärevalt kogu aeg kaugusesse, et äkki ikka hakkavad need harjad kuskilt paistma.
Magasime, nagu iga järgnevgi öö, oma Passatites ning juba varavalges hakkasime aga jälle sõiduga pihta, sest mida pikem päev, seda rohkem näed, eks.

Teisel päeval avastasime Slovakkiat. Imetlesime mägesid, rääkisime läbi raadiosaatjate anekdoote ning küsisime üksteiselt Slovakkia kultuuri ja kommete teemal viktoriiniküsimusi. Külastasime ka Kõrg-Tatra mäestikku, kuid kuigi ma eelmisel korral seal mäest üles viivatel tõstukitel istudes kõrgusekartuse tõttu silmad peaaegu peast nutsin, oli mul ikkagi sisimas pisike soov jälle midagi “ekstreemset” teha ja kõrgustesse minna. Ometi vaatasime me maalilisi mäetippe vaid kõrvalt, sest aeg oli edasi liikuda. Kuigi kui ma nüüd ausalt ütlen, võttis juba mäe küljel sõitmine mul seest õõnsaks ja kõrvad hakkasid juba Poolas lukku minema, mis näitab, et ju need kõrgused ei ole ikka minu jaoks. Aga kaugelt on ju ka ilus vaadata…?
Samal päeval jõudsime me ka Ungarisse, kus isegi pealinnast, Budapestist, läbi vuhisesime. Oi, kuidas mulle meeldivad suurlinnad ööpimeduses! Päevasel ajal on isegi Tallinn minu jaoks vahel väsitav, kuid öösel on ju kõik veidi vaiksem ja müstilisem. Ööbisime kuskil Ungari väikelinnas parkimisplatsil, kus oma esimesele suveniiriveinile põhja peale tegime ja taskulampide valguses vihma käes puu all õhtusööki grillisime. Ah, milline idüll!
Kolmandat päeva alustades läksid aga meie kaks Passatit laiali. Tiit, Jete ja Liis sõitsid Horvaatiasse suvitama ning meie Assoga keerasime rooli Austria poole. Kuna nüüd ei olnud meil enam sõitmisega nii kiire, istusime McDonald’s-isse laua taha maha ja võtsime kaardi lahti, otsides põnevaid paiku, mida teel Viini külastada. Mõtlesime, et kuna me Slovakkias Bratislavas ei käinud, sõidame hoopis sinna lõunasööki sööma. Mõeldud, tehtud, söödud.

Viini minna oli Asso soov. Mina olin seal juba kaks aastat tagasi Eurovisioonil käies ringi vaadanud ja linnaga üsna headeks tuttavateks saanud, kuid Assol oli see esimene kord. Jalutasime veidi, käisime toidupoes õhtusööki ja suveniiriveini ostmas ning asusime taas enne pimedat teele, et kuskil linnast väljas magamiseks hea vaatega parkimiskoht leida. Aga ei ole see midagi nii lihtne (kui sa pirtsakas oled ja päris suure tee ääres või rahvarohkes kohas magada ei taha).
Esimeseks variandiks oli üks Viini külje all asuv linnake mäeharjal, kus kõige kõrgemat kohta otsima asusime. Ukerdasime mööda väikeseid tänavaid, kuni mööda üht väikest kruusateed tee tippu leidsime. Sõit oli närvesööv, sest vahepeal tekkis tunne, et sellest tobedast järsakust ei saa me enam ei alla ega üles, kuid vaade oli imeilus. Kohalikud matkajad oskasid aga öelda, et seal samas elab üks kuri talupidaja, kes meiesuguseid külalisi ei salli. Kuigi kõik näis ööbimiskoha mõttes ideaalne, ütles kõhutunne, et see ei ole tõesti see päris õige koht – ei taha ju kellelegi tüliks olla ja mingit jama kaela tõmmata. Kuna me seal aga juba olime, panime korraks matkatoolid maha, pistsime õhtusöögiks ostetud nuudlid nahka ja hakkasime peale suure vaevaga üles sõitmist jälle alla tagasi minema, et magamiseks mõni muu koht leida. Mis seal ikka. Meie õnneks oligi üsna lähedal ühe raudteeperrooni taga väikese pargi ja korvpalliplatsi vahel ideaalne väike hämar parkimisplats, kus ei olnud ei liiklust ega müra.
Neljandal päeval tahtsime me, räpakollid, end pesta. Panime kaardi peal teekonna Tšehhi poole paika ja võtsime eesmärgiks leida kuskilt tee pealt mingi spordikeskuse laadne koht, kus duši all käia. Asulaid on seal õnneks palju ja üsna ruttu nägimegi suurt hoonet kirjaga “SPORTHALLE”. Ideaalne! Aga… Suletud. Olgu. Sõitsime edasi. Leidsime siis aga veel ideaalsema variandi – ujula! Asso minu juuksepalsami toomise pärast ujuma ei jõudnud (ups), kuid mina sulistasin küll veidi. (Küsimus austrialastele – miks te ujulas reas ei uju? Igaüks ujus täiesti suvaliselt oma valitud suunas. Miks? MIKS?!)
Taas aktsepteeritavalt lõhnavana sõitsime me peale väikest pesupausi Tšehhi poole. Tšehhi on äge! Käisime Tabori linna loomaaias ja sõitsime enamasti mööda väikeseid teid, mis on kindlasti kordades põnevam, kui kiirteedel kihutamine. Üllatavalt avaldas Praha meile kõikidest pealinnadest kõige enam muljet ja otsustasime, et sinna peame me ükskord ka pikemaks ajaks tagasi minema. Ning kuigi head sööki saab mujaltki, oli see õhtusöök seal juhuslikult valitud restoranis nii maitsev, et juba selle roa pärast hakkan ma tagasi Praha poole astuma, kui kõht tühjaks läheb.
Järgmisel paaril päeval me enam erilisi plaane ei teinudki. Lõpp hakkas paistma ja seetõttu hakkasime vaikselt kodu poole liikuma. Tee peal tegime küll peatusi ja vaatasime veidi ringi, kuid nina oli meil siiski juba Eesti poole suunatud.
Täpp “i” peal oli aga meie reisilt puudu. Julgesin Lätis Assole naljatledes mainida, et kuna me hääletajaid peale ei võtnud (ruumipuuduse tõttu oli meil autos ainult kaks istet), tekib meil karmavõlg. Enam ma aga seda nalja ei teeks… Veidi enne Pärnut ütles ootamatult meie siiani imeliselt hakkama saanud auto üles ja jäi üle vaid puksiiri oodata. No jah. Ootasime, sõitsime, ootasime, sõitsime ja kella kaheksa paiku olime lõpuks tagasi Tapal. Jess, ongi tehtud, mõtlesime me. Aga siis kukkus meie suveniiriõllede kotil põhi alt ja õe maja ees oli killustiku asemel nüüd üks klaasikilde ja õllevahtu täis õnnetusehunnik. Imeline. Kükitasime seal siis kolmekesi, korjasime kilde ja lootsime, et nüüd on kõik. Ja oli. Kõik. Sõime pitsat, jõime Leedu veini ja lugesime Eurotripi (vaatamata kõigele) õnnestunuks.

4 Replies to “EUROTRIP 2017”

  1. Kas sa oskad kaardil enamvähem pinpointida, kus need viimased udused metsapildid tehtud on?

Vasta k-le Tühista vastus

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga