Mina blogimas + stuudios Hegle-Maris ja palju sädelust

No nii. Tuleb välja, et olen nüüd juhuslikult Eesti blogiauhindade valimiste kohaselt Eesti fotoblogide pingereas lausa esimese nelja seas. Mäletan küll, et mõned kuud tagasi end lihtsalt kirja panemise pärast sinna nimistusse lisasin, kuid see, mis sealt välja tuli… Ma ei võtnud seda küll tõsiselt – ei öelnud kellelegi ning ei arvanud üldse, et sinna blogijate sekka väga sobingi, aga seetõttu vast tunnengi, et seda suurem on see väike võit mu jaoks. Mulle ei meeldi kuskil blogijate gruppides häält teha, end kellelegi peale suruda, lugejaid “koguda”… (On ka blogisid, kelle seesugused postitused mulle pigem meeldivad, sest siis on mulle justkui mugavalt nina ette laotud teatud rida uusi postitusi, mida lugeda). Saladuskatte all võin öelda, et ma olen lausa nii tagasihoidlik (jah, seepärast ma ju siin avalikult kirjutangi, khm), et mul on enda sügavamate mõtete jagamiseks lausa salajane, nimetu blogi olemas. Kirjutaksin hea meelega ka paberile, aga… Käsi väsib peale kolmandat rida ära. Läheb krampi, noh. Mõte käib kiiremini kui tindipliiats ealeski paberit täita jõuaks. Aga mis ma siin ikka vabandusi otsin – tegelikult ma olen ju lihtsalt argpüks. Mul on palju mõtteid ja nende ridadesse maalimine on minu jaoks kohutavalt sütitav tegevus, kuid ehk ei kannata ma veel kriitikat ja olen pigem rahulik vaikselt kooseksisteerimisse uskuja. Tegelikult tahaksin ju minagi, nagu igaüks, leida mõttekaaslasi, kellele sääraste postituste näol vestluse alustamiseks oma mõtteid jagada ja kellelt siis ka adekvaatset tagasiside saada. Mul on mõtted, sul on mõtted – küll ma mõnda asja ikka jagan, aga pläma ei viitsi ma ka ajada. Ealeski ei viitsi ma lugeda, mida keegi päeva, nädala või kuu jooksul oma eraelus korda on saatnud, mida ostnud, miks ostnud, mida seljas kandnud, mida söönud… See on ilmselt maitse asi. Ma ei olegi päris täpselt veel aru saanud, millest mulle siis lugeda meeldib. Aga ega ma ei peagi saama. Ju mulle meeldib lihtsalt lugeda igasugustest perspektiividest, tunnetest, emotsioonidest. Ning nende jagamiseks ei olegi vaja nii palju konkreetseid näiteid tuua. Muidugi on ka kleidi valimisest võimalik sisukas mõte kirja panna, kuid olgem ausad… On ka põnevamaid asju, millest lugeda, kirjutada, mõelda. Aga samas ongi pildis palju edevaid moeblogijaid ja elulisi blogijaid, kes lihtsalt väga palju jagavad mingeid hilpe, millest huvi tundjate hulka ehk sihtgruppi ma ei kuulu. Ma siis loen midagi muud, kui vahel blogide lugemise tuju peale tuleb. Näiteks Nullkulu. Okei, ütlen ära – ma ei loegi üldse midagi muud, kui Nullkulu. Ja temaltki mitte iga postitust. Vahel inimlikust uudishimust satun igasugustele edevusest kokku lahmitud, ausalt öeldes si**adele kirjatükkidele, mis räägivad peaaegu mitte millesti ja on illustreeritud mingite uduste telefonipiltidega (see on juba fotograafiahuvilise vingumine), aga äkki olen ma aga lihtsalt ise üks “spirituaalne” snoob? Teate küll – see, kes on enda sõnul hästi spirituaalne, eriline ja empaatiline inimene, kogub kristalle, jagab Facebookis igapäevaselt võimsaid mõtteterasid (jah, ma teen seda – minge vaadake mu seinale) ning peab igaüht, kes sama ei tee, endast halvemaks inimrämpsuks (kirjuta Google-i pildiotsingusse “ego traps” ja loe teksti esimeselt pildilt). Teen ma siin ju maha neid, kes argistest asjadest rääkida julgevad. Sest rääkida tuleb ju AINULT sügavatel elulistel teemadel. Nali naljaks. Loomulikult olen ma täitsa keskmine eestlane ning vestlen sõbrannadega lihtsatest asjadest nagu köögikapid, uus tapeet , kellegi rasedus ja eelmise nädalavahetuse peod. Ka mulle meeldib vahel lõbusas tujus üsna mõttetut pläma ajada, aga sõnade võlu ongi see, et nad on välja öeldud vaid hetkeks. Kirjas on nad aga jäävad. Minu jaoks on kiri püha – kui kirjutan, siis teen seda pea ja südamega. Mõtlen, kaalun, sean sõnu ritta nii, et oleks kohe seatud! Internet on täis ütlemise pärast öeldud sõnu, sest blogipostitus peab ju ilmuma, kuna lugejaid nii huvitab, mis blogijal öelda on. Aga vahel ei olegi ju midagi öelda. Mõnikord on pea täitsa tühi ja kirjutataksegi, et eile käidi seal, tehti seda ja toda ning nüüd on aeg last toita ja magama minna. Kõik. Nagu mingi igav päevaraamat. Sest välja on jäetud kõik, mis päriselt enda salapäevikusse kirja pandaks.
Selleks, et mind aga lõplikult selle snoobitsemise eest tuleriidale ei visataks, üritan asju siluda, öeldes, et ma tegelikult ei vaata kellegi poole viltu. Mina ei peagi mõistma iga blogipostituste reklaamimise gruppi lisatud lingi tagamaid ning mina ei peagi kõikidest hobifotograafide gruppi lisatud piltidest aru saama. Smilers ütles ka, et asi on maitses. Ja Smilers mulle meeldib. Las Smilers otsustab.
Kuna ma siiski aga fotoblogi pean, jagan ka must-valge kribu kõrvale sädelust ja värve juba kuu aega tagasi (hei, suvi, kuhu kaod?!) tehtud fotode näol. Pildil taas mu lemmik Hegle-Maris, kellega tahtsin proovida midagi eriti nukulikku, puhast ja helget. Ta on nii ilus. Iu.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga