WHAT A WEEK…

Viimane nädal on olnud üsna ulmeline – viie tööpäeva jooksul oli mul 7 fotosessiooni koos jumestusega, Buduaar Teeni kinoüritus Coca-Cola Plazas, sõit Rakveresse ja tagasi (et Eesti Õpilasesinduste Liidu regionaalsel koolitusel noortega juttu puhuda ja loomulikult veidi kaltsukates ringi vaadata) ning lisaks suutsin ma kõige selle “kõrvalt” ajakirjaga viimased spurdid teha ja asja trükki saata.
EÕL koolitusele olin ma kõnet pidama kutsutud põhjusel, et ma olevat hea näide sellest, kuidas hobist töö saab. Ega vastu polegi mõtet vaielda, sest möödunud nädalale tagasi vaadates tuleb tõesti tõdeda, et ma olen teinud nii palju tööd, aga sellist tunnet nagu ei oleks. Et justkui oleksin lihtsalt oma asju teinud – nagu ikka. Rääkisin ka noortele, kuidas ma vahepeal mõtlen, et äkki on midagi valesti, sest see, kuidas mu elu on kujunenud, ei saa ju nii lihtne olla. Aga tuleb välja, et saab. Ma naudin tõesti iga fotosessiooni ja neid inimesi, kes minuga killukese endast jagavad, mil me selle üürikese aja kahekesi veedame ning meigipeegli ja stuudiovalgustite ees maast ja ilmast räägime. Mul on nii hea meel, et huvilisi on niivõrd palju ning et saan teie olemist jäädvustada. Aitäh, aitäh, aitäh!
Kuigi ma ei mäleta täpset sõnastust, meeldis mulle, kuidas reede hommikul mul külas käinud Maarit mu fotosid kirjeldas – ta ütles, et ma suudan jätta inimesed pildil iseendaks, aga samas lisada killuke kunsti ja mingisugust sügavust. See oli mulle suur kompliment, sest TÄPSELT seda ma tahangi teha. Ma ei taha muuta inimest mingiks täiuslikult sätitud ja poseerima pandud iluideaaliks, vaid püüda tema olemust. Loomulikult teen ma enne fotosessiooni modellile jumestuse, juhendan teda, et ta end kaamera ees vabalt tunneks ning teen fotodele ka järeltöötluse, kuid ma siiski püüan rõhku panna loomulikkusele ja lihtsusele. Igaüks, keda ma olen pildistanud, on nii oma nägu ning see kõik on nii ääretult põnev! Seega veelkord suur aitäh kõigile, kes on usaldanud mind end kaadrisse püüdma. Olete armsad!
Siit siis mõned kaadrid hiljutistest fotosessioonidest (vähemalt need, mille olen jõudnud ära töödelda…)

Ahjaa, kuulge – üks naljakas lugu on mul tänasest ööst ka! Ja kui teil mu Snapchati kontot (helenmarz) pole, siis pole te veel naerda saanud.
Nimelt kõndisin ma umbes poole 12 ajal sõprade juurest koju ja nagu linnas ikka, on kuskil nurga taga igasuguseid imelikke inimesi, kes raha küsivad, eks. Ma tavaliselt ei julge neist väga välja teha, aga eile hakkas südametunnistus kuidagi piinama, kui üks suurte kompsudega purjus noormees mind umbes 5 korda (hästi vaikselt ja viisakalt) hüüdis. Jäin siis seisma ja küsisin, mis viga. Detailidesse ma ei hakka laskuma, aga ta oli just oma üürikorterist ilma jäänud ja otsis raha, et hommikul esimese bussi peale minna, et vanemate juurde sõita. Mul ei olnud sentigi raha kaasas ja ma ei osanud ausalt öeldes mitte midagi ette võtta, aga niisama ära kõndida oleks ju ka kuidagi südametu. Küsitlesin teda natuke ja googeldasin (tuli välja, et ta võitis 2004. aastal riikliku joonistusvõistluse, kus mina ka pea 10 aastat hiljem paar korda osalesin) ning otsustasin, et ega mul muud üle ei jää, kui panen ta alla korrusele sauna magama. Ega ma muidu poleks julgenud kedagi enda juurde võtta, aga kuna saun ei ole mul korteris ja lukuga välisuks jäi siiski meie vahele, ei võtnud mul tükki küljest ta kuueks tunniks sauna tugitooli pikutama lasta.
Hommikul ärkasin ma 6:40, et teda äratama minna, kuid sattusin just sel hetkel peale, mil ta enda kompse kokku pakkis. Andsin talle bussirahaks veel ühe taarakoti näppu ja läinud ta oligi.
Läksin siis sauna kontrollima, et mis ta seal siis ka korda saatis, kuid midagi kahtlast nagu ei olnudki peale selle, et põrandal olid sinised veepritsmed. Ma ei saanud esialgu aru, kas see on küünlavaha või mingi tema enda taskutest tulnud möga, kuid pesuruumi (mille ukse ma tegelikult kinni panin) minnes nägin seda siniseid plekke täis kraanikaussi ja sain aru – ahaa, poiss on minu sinist toonivat šampooni kätepesuseebiks pidanud. Ma oletan, et ta ise oli paanikas, aga minul on küll naljakas. Ju astub praegu vanemate juurde siniste kätega sisse ja ise ka ei saa aru, mis juhtus.

Lisa kommentaar

Sinu e-postiaadressi ei avaldata. Nõutavad väljad on tähistatud *-ga